«Palun müüa minu pojale üks pudel viina seoses seatapmisega.» Säändse kirjäkesega olõ ma uman noorõn iän lugõmada arv kõrdu Kuldri poodin käünü ja ega kõrd õks nõvvõt ostu ilustõ kodu toonu.

Egas ma niisama, mul oll’ õks häpe kah. Mitte selle, et esä jõi. Jõiva kõik tutva mehe, aga tuukõrd juudi kultuursõlt. Kui puulpäiv tull’, oll’ naisil heeringäs ja leib aiksalõ valmis pant. Heeringäs oll nii kultuursõlt jupõs lõigatu, et paraja sibularatta mahtu juppõ vahelõ. Lehm oll’ olõmist umalt puult õnnistanu paksu koorõga.

Ja viina es võeta kõrraga rohkõmb ku üts tagasihoitlik suutäüs. Vahepääl kas laulõti vai kõnõldi juttõ. Imelik küll, aga Vinne valitsus lubasi egat laulu laulda, kui tä oll’ illus ja es sõima valitsust. Ja noid laulõ oll’ parasjagu. Kõik mõistsõva sõnnu!

Milleperäst mul häpe oll’, tuu oll’ tollõst, et esä oll’ mul eesti keele opõtaja, aga kiräkese kirut’ ega kõrd täpselt säändse nigu eelmine kõrd. Võinu kasvai võlssi, et immis ei võta poigõ umas (meil peeti ainult orikiid). Esä es viisi.

Nüüd näkk’ mu viinaostmine vällä nii: kaupmiis pand’ prilli pähä ja lugõsi kirjä pominal läbi. Sis võtt’ prilli pääst, puhast’ klaasõ ja lugi vahtsõst. Sis raput’ pääd, et ei saa arru ja lugi viil kõrd naasõ prillega.

Ma naksi vahepääl protestmä, et eesti keele opõtaja kirutõt vai nii. Kaupmiis kärät’ tuu pääle, et timä tund kõiki harituid inemiisi, aga tuust ei saa arru, kuis Pulgal tsia nii virgastõ kasusõ. Et eelmine nätäl tapsõ tsia, nüüd jäl. Ja eelmine kuu ollõv ollu viil veritsemp. Et mis tä näile söögis and. Ma sis kobisi, et tsolk om näile meeleperi, aga kaupmiis õks arvas’, et jo tä pand mett kah sisse (meil oll’ kolm-neli mesipuud).

Kas ma esi es taha viina maitsa? Es taha. 14aastasõlt anti mullõ jaanipäävä puhul katsakandiline pits peijü ja ülti, et ma olõ joba küländ täüsmiis, või tühäs juua. Ma jõigi ja tunsõ, et olõgi täüsmiis ja rohkõmb ei olõ mõtõt juua.

Ei olõki joonu.

Pulga Jaan