Esä ja lellä elämiisi vahe oll’ 15 miitrit. Kolm lellälast Arvo, Milvi ja Helgi omma must vanõmba. Olõ vellest ja sõsarast kah noorõmb, nii läts’ mu koolitii Kaika kuuli müüdä sissesõkutut rata. Tii alas’ hobõsõtiigõ nikani ku hõpõpaiuni. Säält nakas’ pääle jalgtii müüdä niidüviirt. Jalgtii läts’ Kunnmäe mäealust müüdä. Kunnmäe man sai ütes tiiga, midä sõki üle niidü naabritütrigu Mare, Reet, Liia, Eve ja Helve. Jalgtii vei kuntõst üles-alla, üle niidü, üle nurmõ Tiidu elämiisini. Tiidul oll’ kolm elämist. Üten elämisen oll’ kats last kah, Aivar ja Loore.
Aivarigõ alustimi kuuli nukansaismisõgõ inne, ku edimäne koolipäiv sai alatõ. Õi mäletä inäp, a millegiperäst läts’ löömäs ja oppaja sattõ mi löömäle pääle. Klassi nukan oll’ kolmõ nukaga ahi ja sinnä meid saisma pantigi, üts ütte nukka, tõnõ tõistõ.
Tiidul oll’ uibuaid, kost sügüse kuuli minnen vai koolist tullõn sai uibu alt upin põskõ tsusatus. Tiidult läts’ tii edesi katõ mäe, Sannamäe ja Tiidu mäe vahelt müüdä hobõsõtiid Härmäle. Tiidu mäke kutsuti Tornimäes kah, selle et sääl oll’ Vinne aigu soldanidõ ehitet kaemistorn.
Härmält läts’ tii õks kuntõst üles-alla, nikani ku jõudsõ Latiku Haabsaarõ ruusatii pääle Slooga Ruudi elämise man. Kaika tiiristist tull’ tsiht võtta Lüllemäe pääle, müüdä Keele Avo ja Slooga Aleksi elämiisist. Slooga elämisest saa miitre peräst käänd’ tiiharu kurra kätt, mis vei koolitarõ ja keriku manu. Inne koolitarõ manu jõudmist pidi viil mäe otsa kõndma. Kerik oll’ mäe tipun, koolitarõ 40–50 miitret allpuul. Koolitarõst kolmõkümne miitre takan eläsi kooli direktri Meiterni August naasõ Salmõ ja katõ poja Jaagu ja Ennuga. Koolitiile sai pikkust umbõs neli kilomiitrit.
Ku kuuli minek ja tulõk müüdä sissesõkutut rata käve, õs juhtu midägi esierälist. Aivari esä oll’ suidsumiis. Ütskõrd oll’ Aivaril kats suitsu üten ja pruuvsõmi suidsutõmbamist är oppi, a tuust õs tulõ midägi vällä. Naksimõ köhimä, läkästämä ja suidsumiihi meist õs saa.
Miilde tulõ külh kats luku, mis juhtu, ku sissesõkutu tii päält kõrvalõ kaldu. Ütel talvõl ehitimi sõsara klassivelle Oru Tõnu man olõva mäekülle pääle lumõst suusahüppe-trampliini. Mäest sai õigõ hää huu ja õhun lindaminõ oll’ äge, nikani ku ütspäiv joosi suusa esieränis häste. Mäest trampliini pääle sõitõn vuhisi kõrvun tuul ja silmist tull’ vesi. Trampliini päält är toukaminõ tull’ kah õigõ väkev, mille pääle tull’ pikk lindaminõ, määnest õs olõ innemb olnu. Maa pääle sadaminõ oll’ tävvelik kaos. Hüpe läts’ nii pikäs, õt maanduminõ oll’ tasadsõ maa pääle. Põrutus oll’ nii kõva, õt mõlõmbõ suusanõna põrusivõ är ja esi käve käntsä, nii õt kõllatsõ rõnga ollivõ silmi iin. Korssi suusajupi kokku ja kõndsõ kodu. Esä parand’ suusa niimuudu, õt pandsõ katskidsõ kotsi pääle kolmõkõrdsõ vineeri, suusa põh’a ala ohkõsõ pleki, mille veere käändse üles vineeri pääle ja lei väikeisi naklugõ kinni. Suusasõit läts’ edesi!
Tõsõ luu sündmüse toimuva Kaika kerigu takan mäekülle pääl. Üts talv teimi kerigu takka mäekülle pääle liuraa, millel pikkust 40–50 miitrit. Kävemi õks pääle tunnõ liugu laskman. Ütspäiv oll’ kogunõnu liulaskjid kümne kanti. Liulaskminõ käve tollõ pääle, kelle liug om pikemb. Lasimi liugu ka katõ-, kolmõ-, nelläkaupa ja rongin kõik liulaskja üten rivin ütstõsõst kinni hoitõn.
Jõudsõmi lõbusan tujun mäe otsa liuraa algustõ. Kõrraga astsõ viil miitri kaugusõl olõva jämme kõo takast vällä kooli direktri ja ütel’: «Kas täämbä kodu kah mindäs?» Ütelüs oll’ tävveste õigõ, kuna liulaskmisõ huun õs panõ kiäki tähele, õt ilm oll’ vahepääl hämäräs lännü. Nüüd kai egäüts, kuis koolikoti käe otsa ja kipõstõ kodu poolõ minemä sai.
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
