Ma ei viska kunagi söögist üle jäänüt vai hukka lännüt kraami prügükasti. Vii kõik umilõ hallõlõ sõprulõ.
Ku ma niisama jaluta, ei tii nä must vällägi. Ku mul om midägi käen, vaakva kats kõrda ja ku ma midägi maaha viska, vaakva kolm kõrda, ja õkva om terve parv jaol.
Kõgõ inne kaes söögi üle üts lombak vana varõs. Sis tulõva tõsõ platsi ja tegevä otsa pääle.
A üts varõs om tunnimiis ja kaes kavvõst päält, et mõni kass vai pini näid segämä ei tulõs. Vahepääl nä jagõlõsõ kah, a perän omma puuladvan jälleki ütstõõsõ sõbra.
Kae ummi hallõ sõpru ja mõtlõ: olõs mi idanaabri kah nigu mu varõsõ, et ei habissi kellegi käest süüki ja maad är. Sis olõs kõiki söögilaud loogan, auto pensupaagi odavat kütet täüs ja tuhandõ noorõ mehe elun. Ei olõ vaia pommiga kellelegi kallalõ minnä ja panda tuuga tõisi kah hindä kaitsmisõs pommõ ostma.
Miil lätt nii hallõs, et ei tahaki seo ao häti pääle väega pikält mõtõlda. Lää parõmb ummi sõpru varõssit süütmä ja näide umavaheliisi kraaklõmiisi kaema.
Reinerti Elmo
