Mul om otsalda hää miil ja suur tenotunnõ süämen, et omma olõman inemise, kiä ei piä üle jõvvu käüväs Umalõ Lehele juttõ saata. Naa inemise omma olõman olnu pia kõik taa aig, ku Umma Lehte vällä om antu.
20 aastakka Uma Lehe jutuvõistlust, miä timahava, 21. aastagal, sai jututalgo vormi, om egä kõrd toonu lehetoimõndustõ hulga esieräliidsi juttõ, midä saa aastak otsa lehen är trükki. Ja peris hallõ om tuust, et kõik väärt jutu lehte ei mahu, selle et leht om nii väiku.
«Kõik, kiä talgotüüh kampa leivä, käüsse üles kääni ja sulõl juuskõ lasi, ommava maru kõva tegijä. Loomingulidsõh tegevüseh om maru rassõ kedägi ettepoolõ nõsta, võrrõlda.» Nii kirot’ timahavadsõ jututalgo hindajidõ lemmikjutu kirotanu Hillepi Einar intervjuu tollõn jaon, miä lehte es mahu. Ja täl om tulinõ õigus.
Nuu, kiä omma naanu Umalõ Lehele juttõ saatma, jääseki hariligult tuud tegemä. Hulk häid kirotajit om seo pikä ao joosul joba ka maamulda lännü, a egä aastak tulõ iks kostki vällä mõni vahtsõnõ kirotaja. Jo sis om võrokõisil iks määnegi sisemäne sund, miä sulgõ haardma ja uman keelen kirotama pand.
Aituma, aituma, aituma!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
