Edimiitsi talvõ muudu ilmuga sai võetus ette suurõmb kapstõidõ kiitmine. Hapnõidõ kapstõidõ lõhn, ku naa mitu tunni kiise, om õigõ kõva, es taha tuud kortermajan tõisile pääle sundi. Tuuperäst saigi mintüs kapstalaariga latsõpõlvõkodu, majakõistõ, konh külmäl ja pümmel aol veidükese hõel ellä, aga kohe hää vahel talvõl kah kävvü.
Ku tuli pliidi alh ja ahun mühisi ja vahtsõ puuüsätävvega välläst tulli, löüse, et olõ kõrraga tagasi latsõpõlvõn. Melle nii tundu?
Küüki tullõn lei vasta sääne aurupilv nigu tuul ammutsõl aol, ku seasüük ka tansaman suurõn paan keedeti.
Pliidi ümbre oll’ põra kah jo peris lämmi, aga mõni samm kauõmban viil külmävõitu. Vanast oll’gi küük ka päivält enämbüisi jahe ja aknõveere tihti jään. Tuli oll’ külh päiv läbi pliidi alh, sääl kõrval istu oll’ lämmi, aga et viipaarõ ja seasöögipangõga mitu kõrd pääväl lauda manu vooriti, sis peris lämmäs es saa küük minnä enne, ku õdagunõ tallitus tett. Sääne hõng tulõt’ vorstiteo kah miilde, olkõ no, et nuu auru ja lõhna olli peris tõistmuudu ku kapsta kiitmise uma.
Ku mõni päiv enne jõulu õdaguspuuldõ koolist tulli, pedi ruttama tarõnukka vanaimä manu, kiä minnu vorstõ köütmä uut’. Taal olli jo sooligu verist putru täüs topit, vorstiotsa tulli enne kiimä pandmist kinni köütä ja tuu jaos oll’ viil kattõ kätt manu vaija. Säält sai lats tiidmise, et veri ei olõ medägi andsakut, hoobis toitva süük, nigu vanaimä kinnit’. Verileib oll’ ka armõdu hää. Ja rupskisupil kimmäde paremb maitsõ ku põra mõnõl üle otsa tett supil, konh ennegi viineritükü tommatileeme sisen oidusõ ja medä seljankas kutsutas. Imä vast pelläs’ kah, mea lats tuust söögist arvas, selle ütel’ küüsümise pääle muiatõn, et taa om päädikesupp. Kiä põra tuud nimme viil tiid, a söögi lõhn oll’ aus, es tulõta miilde maku ega soolikõid!
No sai kah kapstatalgu aos kuusõossa jalgu pühkmises ussõ takka maha pantus. Säält visas’ jo jouluhõnga! Ja tull’ miilde tuugi, ku lihtne oll’ ennembi, ku poodikraami pääle kerge meelega raha es raisada ja joulust kodusainust vällän vääga es hõisada, tuud pühhitunnõt saia. Taa algu kuusõ ehtmisest ja oll’ kõgõ pühaligumb sis, ku vorsti süüdü, küündle palli ja tagatarõn jõulupuu manh istuti. Illus annum imä tett piparkuukõga oll’ kah säälsaman. Esä ja lelli olli kerikust ja surnuaiast tagasi. Naa otsõ vällä jumalateenistuselt saadu laululehe ja nii sai koolilatsõl naidega üten lauldõn selges kõik nuu laulu, medä pea katskümmend aastat ildamb egal puul avalikult laulma nakati jo mitu nädälit enne pühi, ja mis tuu korrutamise peräst enamb nii pühäliku ei olõ. No mis tetä.
Ega joululaupäävä ooda ja looda, ku kuusõkõsõl küündle tuld võtva, kas tulõ sääne pühädetunnõ tagasi nigu latsõn, aga ei. Ei avida piparkoogi ega verivorsti. Tuu tunnõ jäi õks sinnä mitma- ja mitmakümne aasta takka, a siski hää, et oll’. Ja et mälestüse vahel lõhna pääle kõrraski heränese.
Nõlvaku Kaie
