Perän tuud, ku seo kuu alostusõn tull’ uudis Jüssi Fredi minekist pilvekohvikulõ, kon tä kimmäle ummi vahtsit tegemiisi tege ja plaanitsõs, saisi ma pistü, panni käe kokko ja tennässi kõgõ korgõmbat, et Eestile um antu nätä ja tunda säänest pikäaolist tiinäütäjät, nigu Fred oll’.

Kõgõl um kunagi alostus ja lõpp. Vahtsõ aasta alostusõn lupami iks parõmbas inemises naada, a kõrra ao peräst saami arvo, et nuu lubadusõ olli õnnõ ulli mõttõ, miä aastavahetusõ paiku kõrraga päähä tulliva. A ku ma mõtlõ Fredi pääle, niipall’o, ku olõ tedä kullõlnu, timäga üten mõtõlnu ja noid mõttit nigu käsnä hindä sisse tõmmanu, ei mõista vällä tuvva üttegi timä ulli mõtõt.

Sõida peris pall’o autoga pääliina vahet ja tihtipääle umma jutu, midä Fred um kõnõlnu, olnu mu autosõiduseldsilidse. Olõ noidsammu juttõ kullõlnu kümnit kõrdu ja saanu arvu, et või viil tõnõ sama jago näid kullõlda, kõgõ lövvä säält seest midägi vahtsõt. Mu jaos um Fred nigu vein, miä, midä aasta edesi, toda parõmbas lätt.

Üts kildakõnõ ütest Fredi jutust um esieränis sügäväle miilde jäänü. Ku tä käest küsüti timä elo kotsilõ – sündünü Arubal, elänü läbi sügävä Vinne ao ja tulnu täämbäste vällä –, et kuis ütiskundlik kõrd tedä muutnu um, oll’ vastus umbõs sääne: huulmada tuust, kes meid valitsõs, huulmada riigikõrrast, plagistas kurg iks umma nokki, laulurästäs laul iks umma laulu, põdõr, kits, jänes, kahr eläse iks umma ello. Ja ka inemine ei või tuust müräst, miä ümbretsõõri um, laskõ hinnäst sügäväle sisse tõmmada. Inemine um kimmäs osa luudusõst, eläs luudusõ seen ja võiss tuuperäst kah luudusõst inämb luku pitä.

Ummi lindistüisi, pilte, juttõ ja raamatidõga um Fred olnu üts tähtsämp luudusõ laembalõ rahvalõ tutvastegijä. Tä um olnu majakas, kes um näüdänü tuld sinnä sadamalõ, kohe mi lõpus vällä võiss jõuda.

Sükäv kumardus ja aituma, kulla sõbõr Fred, et Sa ollit sääne tiinäütäjä.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.