Pidi külm talv tulõma, kõik märgi näütsivä tuud. Kass sei hinnäst sügüse väega paksus. Vanarahvas ütel’ iks tuu pääle: mis taa muud ku külmä talvõ ja lummõ tähendäs. Mul oll’ kah maru hulga puid tettü ja kuuri ala veetü. Tuugi kotsilõ käü indiaanirahva tarkus, et külm talv tulõ.
15. vahtsõaastakuu pääväl kirot’ kiäki ütismeediän, et vaher om mahla juuskma naanu. Kiäki tiidse kõnõlda, et ku lumi är sulas, om õigõ aig põrknit külbä. No ei tiiä. Innembi panti vabariigi aastapäävä aigu tomadi- ja paprikasiimne pottõ sisse kasuma, sinnä om viil mitu hääd nädälit minnä.
Om seo sis ilma lämmämbäsminek vai midägi muud. Ma ei tiiä, tuud piät ütlemä targõmba. A üts asi tulõ miilde 1990. aastidõ alostusõst. Sis oll’ mitu suvvõ, ku kaost vesi är kattõ. Vanõmba inemise säändsit aigõ es mäletä, a arvada es tarvitõda vanal aol ka vett nii hulga, es mõsta piimäjahutusmassinit ja muud. Kaiv esi oll’gi vanastõ piimäjahutusmassin.
Viihädäle om löütü lahendus, pia egä majapidämise mano om tett puurkaiv. Ku pikk tuu lahendus om, ei tiiä, selge om õnnõ tuu, et puhta vii kokkohoitmisõlõ sääne asi külh ei härgütä.
Noid asju, midä ei tiiä, sai siiä hulga ritta säetüs. Kuis ja kas nä umavaihõl köüdüssen kah omma, tiiä ei joht. Jah, pidi külm talv tulõma. Ei tiiä, kas tulõ kah.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
