Naksi mõtlõma, kiä taad kraami ennembi om tarvitanu, kiä naide laudu takan mitukümmend vai ka üle saa aasta tagasi om istunu, määntseid juttõ om aetu. Olõmine läts’ viil kodutsõmbas, aga naksi ka veidükese kahju, et mi riigin oll’ vahepääl aig, ku vanna mööblit, täüsvillatsõid tekke ja esiki mitu põlvõ tagasi ummõld ja tikit laudlinnu põlõti.
Kel vähägi raha oll’, nuu tükke mooduga üten minemä, vannu kappõ, laudu ja tuulõ tarõst vällä viskama. Ostõti asõmõlõ tikkjalguga lauakõisi, mea tõnõkõrd jo vahtsõst õigõdõ pistü es püüsü, rõivakappõ, mea külh uhkõ vällä näkki, a konh suhvlisiini üle paari aasta vasta es pea.
Nailonist päävätekk tundu uhkõmb ku vanaimä koet linanõ vai villanõ. Ja jummal hoitku kaltsust koet põrmandurõiva iist suurõn tarõn! Pedi õks olõma tuu võõramaakirriv, mea ellektrit täüs minemä tükke.
No om asi jäl püürdünü ja vana asja omma in. Ku tuu vahtsõnõ tulõmine naksi, petti antiigipuutõ omanigu peenükeist naaru ja mõtli hullõ hindu vällä kraamilõ, mea kergeusklikõ käest puulmuidu vai ka peris ilma vällä kaubõld. Põra omma pall’u targõmbas saanu, uma vanavanõmbõidõ vai sõpru-tutvõidõ aida ja tagatarõ üle kaenu ja löüdünü henele säält olkõ vai mõnõ lauakõsõ vai kapikõsõgi, medä viil kõrda tetä saat. Nuu omma jo peris puust tett, mitte saepurust kokku pressit. Om arru saadu, et vanal asjal om väärtüs ja ku uma pere kraami ei olõ mõistõtu hoita vai ei olõ taad õigõdõ olluki, sis om ka muijalt peri asjul ummamuudu hing.
Paarikümne aasta iist käve Põhja-Soomõn ütel perhel külän. Sääl olti uhkõ tuu üle, et neide maja om taasama kotussõ pääl ollu jo pea katssada aastat ja et majja on külh ümbre ehitet, aga vana trepp saina viirde alalõ jäet nigu mälestüskivi. Ja tarõn oll’ alalõ pea kõik mööbli, mea pikki aastõidõga kogunu. Puusällätoega sohvaga oll’ üten tarõn vagivastnõ tugituul, vana harmooniumi kõrval vahtsõpuulnõ kipakas lauakõnõ «süntekaga», köögikapi olli kuuekümneaastatsõ, selle et varõmb es olõ perhel ollu võimalik säänest mööblit lahtiitsi riiuliide asõmõlõ osta.
Sis tull’ edimeist kõrda tuu mõtõ, et mea mi inemiisil külh hädä oll’, et vanna ja ausat kraami nii põlõti. Kas püüsüs põlvõst põlvõ saksu aost jäänu alaväärsuse häbü ja näüdädä tahtmine, et ega mi hõelamba ei olõ ja jõvvami õks vahtsõt ja moodsat kraami osta? Vai mõistõti meid vanna ja auväärset põlgma opada Venne aigu, ku rahvarõivõistki enämb nigu karnevalikostüümi tetä taheti ja asja nii säeti, et vähämbält uma kihlkunna rahvarõivaid es kanta.
Aga hää, et vast egän kotun om alalõ mõnigi mööblitükk, annum vai laudlina, konh kodu hing ja mälestuse sisen.
Vääga kõrgõn iän sugulasõl om muide asju kõrval alalõ kohvikann ja tsukrutuus, medä ma latsõst saadik taal nännü olõ. Ku sinna küllä lähä ja naid näe, tulõ hää tunnõ. Ei olõ külh saa-aastatsõ asja, aga küländ vana, et mälestüisi kanda.
Nõlvaku Kaie
