Ku ma Lepistüle tüüle lätsi, es tunnõ ma sääl kedägi. Varsti sai teedä, et Tsooru kandi kõgõ kangõmb vanaherr om Alfred Tuvikõnõ: tä kirot’ Tsooru tähtsämbist sündümiisist aolehele, mängse Tsooru puhkpilliorkestrin, oll’ hää pottsepp, tekk’ puutüüd, pedäsi mehitsid, kasvat’ tomatit ja kurkõ.
Roosiku bussijaam oll’ kah timä hoolõ all. Tuust oll’ juttu üle Eesti: kirotõdi aolehen, kõnõldi raadion. Oll’ kah, millest kõnõlda: bussijaaman olli rõiva aknõ iin, lilli vaasin, vahtsõ aolehe lavva pääl, pümmel aol kündle kah olõman, tsuska õnnõ palama. Ja kõrd nigu Viiburi sõakoolin. Hoitku jummal, ku mõni oll’ paprõ maaha visanu vai pingi viltu litsnu. Õkva oll’ tä koolimajan: kõgõpäält saiva päämõsu oppaja, sõs latsõ. Kipõstõ löüdse tä üles süüdläse. Inne tuu es päse, ku oll’ andnu kimmä mehesõna. Alfred pidi tähtsäs, et miis pidä sõnna. Ja sõnna peetigi. Kasvatus määne.
Ku mi tä naabris kolisimi, opsõmi tedä tundma mitmõ vahtsõ kandi päält. Kõgõpäält tekse tä meid tutvas uma raamadukoguga. Sääl oll’ pall’u sääntsit raamatit, millest mul es olõ aimugi. Sai tutvas Jaigi ja Adsoni, mi kandi kirämiihi töiega. Kävemi Möldriojal, Jaigi sünnükotusõn, kohe Alfred oll’ ummi velliga uma raha iist Jaigilõ mälestüskivi pistü pandnu.
Vele Tuvikõsõ olli 1940. aastal pästnü Vabahussõan hukka saanu Tsooru valla miihi nimmiga marmortahvli, mille tä 50 aastat ildampa vällä tõi. Üles panti tuu Lepistü parki.
Sai teedä, et taa sirgõ sällägõ herr om kah krutskit täüs. Mu poiskõsõ tilbõndi vahetpidämäldä tä hannan. Kõrd, ku tä laudu hööveld’, karas’ Kustalõ puru silmä. Alfred rahust’: poiskõnõ, piä meelen, tüü man ei vahita, vahti võit õnnõ kemmergun poti pääl istõn.
Ku meil naati tsika tapma, oll’ naabrimiis joba varra uma läve pääl uutman, et tsialõ hüvästejätüs pasunat puhku.
Vahel, ku tä meile tull’, võisõ tä rahumeeli paakaasõ üles nõsta, üldä: kae, kas keedät lurri vai õks suppi, kon luits pistü püsüs.
Ütel suvõl oll’ harak tä aida indäle pesä tennü. Harak käve mi lauta kanapessä munnõvargilõ. Ku ma lätsi umma murõt kaibama, ütel’: kulla naabrinaasõkõnõ, är tekku kihulasõst eelevanti, kas sul omma näpu põh’an tuu mõnõ muna peräst, et tulõt kaibama, harakal kah pojakõsõ süütä.
Alfred ostsõ indäle kirstu ja pandsõ kuuri. Tä käve suvõl sääl peräst süüki leibä luuhtõ laskman. Ütel’, et tulõ väega hää uni ja viil parõmba unõnäo, et tä om eski pilve piiri pääl är käünü.
Sõs nakas’ tä nigu uni mullõ pääle käümä, et ma kirutasi tälle valmis hüvästejätükõnnõ. Pikä mangmisõ pääle ütli: sul juusk sulg kipõmbalt ku mul, pääleki tiiät umma eletüt ellu parõmbilõ ku ma. Lubasi tüü külh üle kaia. Mõnõ päävä peräst oll’gi tä uma tüüga mu man.
Loi ja imesti, ku keerulidsõ ja pikä elu oll’ tä mõistnu sirgõ sälläge är eläde, a jäänü õks kah krutskit täüs poiskõsõs.
Aidma Hele
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
