Oll’ tuhandõ ütsäsaa kuvvõkümne tõsõ aasta talv. Lumõhangõ olli rinnuni. Kats väikeist üttemuudu tütrikku rühksevä paksun lumõn hummogu varra kooli poolõ. Esä oll’ joba varrampa kanalahe tüüle minnen ummi jalguga jäle ette tennü ja lummõ veidükese sõknu, et mul ja mu katsiksõsaral Sirjel olõssi kergemp kar’akoplist läbi minevät õgvõmbat tiirata Lahe algkuuli minnä.

Tuul keerut’ lummõ näkko ja krae vaihõlõ. Jalan olliva meil halli vildi, tsõdsõ koedu lambavillast labakinda käen, karvamütsü pään. Astsõmi nigu Arno ja Teele tuisun «Kevade» filmin.

Mi esä oll’ saadõt hää tüü iist Moskvahe rahvamajandussaavutuisi näütüsele ja ku tä säält tagasi tull’, oll’ täl üten hulga postkaartõ ja tsill’okõisi raamatit, midä mi sõsaraga hoolõga uursõmi. Esä kõnõl’ pall’o metroost kah. Mõtli sis, kuis tuu kül võimalik om, et trepi esi liikva ja viil maa all ja mitu kõrda.

Ku mi sääl lumõtuisun mütässimi, sis ma kujuti ette, et katõl puul tiirata omma saina. Sainu seen omma egä väiku maa takast pingi ja om lämmi. Ku mi sis sõsaraga arotimi toda asja, läts’ iks asi pall’o ilosambas. Pannimi tii viirde lillipoti kah kasuma.

Nüüt, 62 aastat ildampa, olõ käünü esi Moskva metroo liinist liinini ja pia kõik piätüse läbi, linnanu linnukiga pall’o kõrdu, ja egä kõrd om mul miilde halgahtanu nuu algkooliaigsõ lõpmada paksu lumõga talvõ ja «metroo» ehitämise.

Trääli Laine