Uma keele edesiminek om egä suurõ inemise –
noidõ hulgan egä oppaja otsusta ja tetä.
Tuu kotsilõ, kas võro keelega omma as’a häste vai halvastõ, om kuulda olnu egäsugumaidsi arvamiisi. Mõni mõtlõs, et om perämäne aig seolõ ull’usõlõ lõpp tetä ja eestläses naada. Tõsõ meelest om kõik kõgõ parõmban kõrran: ummiga kõnõldas umma kiilt ja võõrit hoiõtas pikä tokiga kavvõmbal. Kolmas kõnõlõs võro keele vahtsõst tulõkist, neläs kõrraligu võro keele ärtsurkmisõst ja viiendäl om viil esimuudu arvaminõ.
Minevä süküs teivä Võro ja Seto instituut ütenkuun küländ põh’aligu uurmistüü Võro maakunna kõigin valdun. Egäst vallast oll’ valit üts kuul ja üts latsiaid, et vällä märki, määne om oppajidõ ja koolilatsi arvaminõ umakultuurist ja -keelest ja kas om määnestki märki tuust, et umma ja hääd tahetas haridusõn kah selgembält vällä tuvva. Päämäne põhjus seo uurmistüü tegemises oll’ ja om projekt «Umakultuur mi ümbre» (Interreg VI-A Eesti-Läti programm 2021–2027), midä vidä iist Võromaa arõnduskeskus ja kon Eesti ja Läti tsill’okõsõ kultuuriruumi pruuvva ütstõsõ käest midägi as’alikku oppi.
Kõgõpäält jaeti koolõlõ ja latsiaidulõ võrgu-perräküsümine. Vastussõ and’ 162 oppajat ja 266 koolilast 7.–9. klassõst. Küländki suur nummõr Võro maakunna kotsilõ. Ku ausa olla, sis mi ollimi valmis ka tuus, et koolirahvas saat kogo umakultuuri pikä lainõ pääle vai ei vasta. Määnestki üte helü pääl hõisku tulõmuisist nigu es paistu kah, a ummõhtõgi tulli vällä mõnõ punkti, midä es mõistnu edimält uuta. Päämidselt näimi üllätüisi rühmäkõnõlõmiisi aigu, koh niihäste oppaja ku latsõ saiva küländ vabalt kõnõlda. Noist tulõmuisist tahassi mõnda õkva eräle vällä tuvva, et saia vastust edimält vällä märgitüle küsümisele, kuimuudu võro keele ja umakultuuri käsi sis käü – välläkuulmisõ vai heränemise poolõ.
Suurõ hoitva umma
Oppajidõga oll’ lihtsä. Näide jaos om kodokiil selge nigu kuld, a nä passva hoolõga pääle, konkotsil ja kinka tuud pruugitas. Koodivahetusõ omma eloga sisse harinu ja nigu jo teedä oll’, koolin pruugitas õks eesti kiilt. Ei olõ kohegi kaonu vana keeletrauma tuust, et võro keele pruukmisõ iist om nuheldu vai vällä naartu. Tull’ esiki niisändsit arvamiisi, et kuul omgi ammõdiasotus ja sääl ei sünnü umma kiilt pruuki. Ku küssemi, et mille, sis saaki-õs hääd vastust. Tuu asõmõl nakas’ nii mõnigi oppaja esi märgotama, et milles no ei. Veebiküsümiisist oll’ meil väiku trump kah tagakarmanin: oppajidõ vastussist tull’ vällä, et umakultuur om näide jaos selgele lämmi, loomulik ja lähkü. Ja õkva sinnä otsa tulli vastusõ, et kuuli taad lämmind üten ei võeta ja latsiga ei kõnõlda. Või ka niimuudu üteldä, et mi, vanainemise, olõmi uma latsõ ja latsõlatsõ õkva nigu vällä külmä kätte jätnü, a esi lämmistämi hinnäst uma keele paistõn. Kõgõ parõmbidõ plaanõga muidoki – et peräkõrd läävä latsil keele segi ja nä saava koolin halvõmbit hindit. Sändse, sada aastakka aedu jutu om täämbädse päävä tiidüs hülge möläs kuulutanu. Periselt om latsõ mõistusõlõ kassu egäst keelest, midä tä mõist. Esiasi om viil tuu lämmi ja lähkü tunnõ. A vast latsõ ei saa tuust arvo.
Saava arvo külh
Latsõ saava arvo, et näidega ei kõnõlda ja et võrokõisi mängu näid väega ei võeta. Tõtõ, mõni om käünü keelepesärühmän, mõnõl om olnu võro keele tunn ja hää hulk latsi om ka Umal Pidol laulnu. A nä omma hoobis maiamba. Ku üts lats ütles, et tä om väsünü uma vanaimä pallõmisõst, et tuu timäga kõnõlnu, ja tõnõ lats unistas tuust, et võro keele pruukminõ olnu egäpääväne asi, sis om arvada, et niimuudu arvajit om viil. Vai ku küssemi noorõ inemise käest, mille jaos näil umakultuuri ja -kiilt vaia om, sis oll’ vastus väega selge: tuu and mullõ tiidimise, et ma olõ kiäki ja koskilt peri. Niisama arvssi latsõ mitmõn rühmän, et võro kiilt lätt vaia, ku nä suurõs saava. Mille jaos? No arvada tuujaos, et õks esi kah lämmäle pästä. Määnes tuu võro kiil tuus aos om, kas latsõ piät tuud puutrist opma vai ülikoolini uutma, et kursusõlõ saia, vai tegevä suurõ inemise uma suumulgu latsiga kõnõldõn vallalõ ja pruukva õkva uma külä vai kolga kiilt – noh, tuu om joba egä inemise hindä tetä. Tuu ei massa kah midägi. Ku latsõl om, kon ja kinka kiilt kõnõlda, sis om taad mõtõt ka rohkõmb opada.
Tiidüstüüga om nii, et tulõmit või kaia mitmõ nuka alt. Määnegi väärtüs om egäl kaehusõl. Mullõ hindäle, kiä ma Rõõmusossa Triinuga kuun Võromaa kuulõ pite käve, jäi külh küländki hää tunnõ, et saimi ummõtõgi paprõ pääle kirja: nuurus olõ-õi sukugi hukan ja uma keele edesiminek om egä suurõ inemise – noidõ hulgan egä oppaja otsusta ja tetä.
Uguri Kadri,
Võro instituudi koolioppusõ projektijuht
