Kõigilõ om jo teedä, et egän elämisen piät olõma suidsumärguandja ja vingumärguandja, nuu ilmadu targalt vällä mõtõldu hädäpasunõ. Mullõ om siiäni nuidõ seest kolm õigõ esierälist sekkä trehvänü. Kolm kõrda om kell puul kolm üüse üts niutsma nakanu. Kats kõrda magamistarõn ja ütel üül elutarõn. Vanas jäivä. Vanainemise jaos «õkva õigõl aol». Mis sääl muud ku jäl retel tarrõ ja unõajaja laest maha.
Umavanustõ ütsikide memmekeisiga, kiä suurin majjun eläse, sai asjast juttu tettüs. Tahtsõ teedä, kuis nä säändsel kõrral toimõtanu omma. Ütelgi es olõ hädäpassun üüse piuksugi tennü ja päivä omma noorõmba appi tullu. Mi kamba kõgõ kräpemb memm ütel’: «Ma joht ei nakka ronimõ. Ütskõrd ku väega närvi lätsi, võtsõ pikä varrõga pürsti ja põruti kiusaja vakka.»
Panga Milvi
