Tuud pahnutti, miä tarrõ kohegi tiidmäldä kotussõhe lõpnust hiirest tegünes, tiid vast egäüts. Õkva sääne mi majan üllen oll’. Sõimssimi, liigutimi müüblit, kaimi vaipu ala, lätsimi trepi pääle värskind hõngu haardma, et sõs tarrõ tormada ja puhanu nõnaga vahtsõst nuhuta, kon pagana peräst tuu hiir sõs täpsembähe om. Kõik mi maja Sherlocki jõudsõva järeldüsele, et lõpnut hiirt tulõ otsi latsi tarõst, selle et – elementaarnõ, Watson – sääl oll’ hais kõgõ kõvõmb.

A üles mi tedä es lövvä. Lepsemi olokõrraga ja ellimi haisu sisen, arvatõn, et ju timä sõs sääl põrmandu all om. Ja otsustimi, et põrmandut mi üles ei võta – kül timä kunagi haisamisõ är lõpõtas.

Läts’ müüdä vast nätäl, ku otsustimi vähä põh’alikumbalõ tarrõ kraami. Ahu taadõ nukka mi majan kül egä kraammistsõõriga ei jõuta, a seokõrd jõudsõmi ja säält mi timä löüdsemigi. Tuust sõs eloõnnõ opitunn nummõr üts: õnn om tuu, ku arvat, et lõpnu hiir om põrmandu all, a lövvät tä sõs ahunukast.

Ku tuud luku imäle kõnõli, sõs timä kõnõl’ vasta sarnadsõ juhtumisõ mi perekunna aoluust. Ku timä lats oll’ ja nimä perrega Lepässaarõn ellivä, sõs oll’ näil sama jama. Ku midägi taan ilman muutmalda om, sõs üts noist om lõpnu hiire hais. Ka tuukõrd otsõva mu kaonu vanaimä ja vanaesä üten mu imä ja timä velega terve maja läbi. Ka nimä toimõndiva nõnajuurdlust ja ka nimä saiva teedä, kon hais kõgõ kõvõmb om ja kon tuu lõpnu hiir kõgõ tõõnäolidsõmbalt haisas. Tuu oll’ suur rõivakapp tarõnukan. A kätte nimä haisu tekütäjät es saa, huulmalda tuust, et kapp puistati lakja, rõiva soputõdi läbi, sängümõsu ja käteräti lapiti valla ja jäl kokko.

Näide juhtumin lõpõt’ hiir joba piaaigu haisamisõ, ku ütel õdagul arotiva kaonu vanaimä ja vanaesä, et tükk aigu ei olõ pidol käünü ja et tulõ minnä, ku rahvamajan pido om. Vanaimä ummõl’ tärgeldedü krae kleidi külge ja vanaesä otsõ kapist parõmba ülikunna vällä.

Pükse jalga tõmmatõn tuu hiir sõs vällä tull’gi – oll’ tõnõ hinnäst vanaesä parõmbidõ pükse karmanihe sisse säädnü ja sinnä kinni jäänü. Pidolõ tull’ tuukõrd vähämb pidotsidõ püksega minnä. Eloõnnõ opitunn nummõr kats: õnnõ kinnipüündmises tulõ kõrralidsõlt otsi, eskina püksükarmaniid ei või vaihõlõ jättä.

Elementaarnõ, Watson!

Laanõ Triinu

Reimanni Hildegardi tsehkendüs