Taa lugu juhtu jo neli aastagat tagasi, ku ma olli umah parhillatsõh kodoliinah elänü paar kuud. Üts õtak sattõ lummõ ja oll’ kõva tuul, a ma mõtli, et käü iks poodi man är, osta hindäle midägi hääd ja naka peräst kotoh filmi kaema.

Olli jo pia kortõri ussõst väläh, a sõs tull’ miilde, et prügü piäs kah vällä viimä. Võtsõ prügükoti üteh ja lätsi vällä prügüputka mano. Mi maja prügükasti olõ-i väläh, a umaette metallist putkah.

Käändse putkaussõ vallalõ, jäti võtmõ ussõ ette ja nii ku sisse sai, lei tuul ussõ mu sälä takah kinni. Naksi ust vallalõ tegemä, a saa-s. Tull’ vällä, et ussõlink oll’ seestpuult puru.

Nonii, mis edesi? Kõlisti tüüseldsilidsele, kiä elli kõrvalmajah, a timä võta-s torro ja mullõ tull’ miilde, et tä om ildampas kah tüüle jäänü. Ummist naabriist tiiä-s ma viil kedägi. Kortõri pernaasõlõ taha-s kah edimädseh järekõrrah kõlista – olõ-i vaia vanainemist paanikahe aia.

Mõtli, kinkalõ tüü mant võis viil kõlista, ja mõtli vällä, et niikavva, ku nä jõudva minno pästmä, om mõni tõõnõ prügütuuja jo mu vällä avitanu.

Pia kuulsõgi kinkagi sammõ. Pesse ussõ pääle ja hõiksi: avitagõ, avitagõ! Võõras miis tekk’ ussõ vallalõ ja küsse, kas ma pandsõ hindä luku taadõ. Ütli, et tulõ nii vällä külh, ja tennässi tedä abi iist.

Päält välläsaamist es nakka inämb puuti minemä, sei tuud, mis kotoh oll’. Peräh tüüseldsiline kõlist’ tagasi ja küsse, mis ma tahtsõ. Ma seledi, mis juhtu, ja mi mõlõmpa naarimi kõvastõ taa luu pääle.

Dolgoševi Marta