Vällä om tulnu Võromaa rahva jutussidõ edimäne raamat, kohe omma kor’adu immejutussõ – säändse jutussõ, kon määnestki imeht trehväs nägemä ja kuulma.

Võro instituudi vällä antun raamatun om 75 jutust, miä omma kõik peri Eesti rahvaluulõarhiivi jutussidõ andmõkogost.

«Näid om kor’at joba Hurda Jakobi aost pääle nigu rahvaperändüst,» seletäs raamadu kokkosäädjä Kalla Urmas. «Ildampa omma näid kor’anu filoloogi ja tõõsõ perüs tiidläse kooni seoilmaaoni vällä, ku jutussidõ suust suuhtõ edesi kõnõlõminõ är häädü ja tuu asõmõl näid raamatist ette lugõma naati.»

Kalla kõnõlõs, et egäst jutussõtüübist sai kogomikku võetus 1–3 jutust, et olõssi katõdu Võromaa esi nuka. «Mi es naka mitond juttu kokko panma ja tüütlemä, mugu sai õnnõ kobistõdus jutussidõ kiilt,» ütles tä. Kalla sõnno perrä om mõni jutt hää huuga kõnõld ja esieräline sõnavara poolõst kah, näütüses jutus tuust, ku üts soldan tiin jumala man ja mis viguriid tä sääl tege.

Kinkalõ taa raamat mõtõld om? «Kõõgilõ, kiä tahtva teedä, kuis vanastõ jutussit vai ülepää jutta üts-ütele võro keeli kõnõldi ja kumuudu mõistõti naid kirja panda,» ütles Kalla Urmas. «Nätä saasõ tuud kah, kuis tuu ao võrokiilne inemine arvas’, et üts jutt võissi uman keelen kirja saia. Või õnnõ kittä, et joba Hurdalõ om saadõt väega ilosat kõnnõkiilt, a niisamadõ «kirändüslidselt» säetüt kraami. Tuu näütäs, ku häste tolaigo mõistõti võro keelega ümbre kävvä.»

Raamadu kokkopandmisõs lugi Kalla Urmas läbi mitusada jutust. Kotussõnime avit’ raamatun jonksu aia Saarõ Evar, pildi tsehkend’ Võromaa juuriga kunstnik Gulgi Albert, toimõndaja oll’ Kabuna Kaile.

Jutussõraamadu välläandmist tugõsi Eesti Kultuurkapital ja Eesti Rahvakultuuri Keskus.

UL

Kogomigu «Võromaa rahva jutusõ I» pilte tsehkendäjä Gulgi Albert ja kokkosäädjä Kalla Urmas trükülämmä raamatuga.

Helmemõtsa pininõna

 
Pininõna rahvast kõnõldas, et nimä eläse väega kavvõh võõra maa seeh, muido umma inemise muudu, a pini nõna um pääh. Näide maal umma helmemõtsa, sääl kasusõ helme puu küleh nigu siin lepäurva. Sinnä käävä iks ristiinemise helmi otsmah, a ku pininõna rahvalõ kätte saava, sis nuu võtva kinni ja söövä ka är. Üte tütregu olli sääl mõtsah hinele roobinu hulga helmi, a ku naksi är tulõma, tulli pininõna rahvas järgi, vei umalõ poolõ, sääl panni keldrehe kinni, sinnä söödi iks näid pähkmejüväga, et hüä ramsas lääsi.

Ku sis jo olli õigõ tublis lännü, sis lätsi muu pininõna mõtsa, a üts vanaimämutsu jäi kodo. Tuu sis kuts tütregu vällä, käsk ütsile rattilõ pääle lamõda, miä aho suu iih olli; a ahi oll kütet vereväs ku hõhas õnnõ. Sis sai nuu arvu, et näid taheti ahjo kütsäma tougada. Sis ütli nimä, et: „Mi ei mõista lamõda; näüdä, kuis lamõtas!“

Sis lamõs tuu vanaimä pääle ni nimäkese ärki touksi timä hinne ahjo, a esi muudku panni pakkutulõkit, känge taasperi viiso jalga.
Sis tulli är umalõ maalõ, roobidsi viil tullõh puuhu ja rüppü helmi niivõrra ku mahtsõ, sis seol maal möi är, sai väega rikkas kõik.

A ku pininõna tulli kodo, löüse uma imä ahost, a tütregu olli är paenu. Sis lätsi nimä takah ajama. Sai külh jälgi pääle, a jäle olli näide kodo poolõ. Sis nimä iks kai ja nuhudi jälgi, esi kõnõli, et tulnu iks umma, a lännü ei olõ. Saakina-as näil arvu, kohes tütregu lännü, mõista-as kualõgi poolõ järgi minnä.

H II 3, 557 (5) < Vahtsõliina khk – Hindrik Prants (1888)