Inemisele om hindä kaitsmisõs ant üts väega võimsa relv – mõistminõ nall’a tetä ja nal’ast arvo saia. Om tuu sis evolutsiooniga vällä kujonu vai luuja puult kavalalõ vällä märgit, tuu olõki-i nii tähtsä. Tähtsä om, et nali avitas, näütüses sis, ku tunnõt, et nakkat murõhtamisõst ullis minemä.

Kuigi perämäidsil aastil om egäsugumast nall’a tan ilman veidembäs jäänü ja mõni nali ei passiki inämb täämbädse mõttõviiega kokko, mass nal’asoolikut hindä seen iks vormin hoita ja kasvata. Tuud om võimalik triini mitund muudu. Näütüses võit pruuvi midägi pää pääle käändä. Ku kõik kõnõlõsõ, et keväjäväsümüs tüküs pääle, võit tollõ mõttõ ümbre käändä ja mõtõlda, et olõt keväjä hoobis puhanu ja no om aig üten muu luudusõga häitsemä naada.

Viil üts võimalus hindä miilt nal’alidsõmbas saia om ands’akidõ olokõrdu ettekujotaminõ. Näütüses ku mõtlõt taa vahtsõ valitsusõ Põlvast peri ministride pääle, kiä koton omma jo aastit ütstõõsõ tegemiisi nii kõvastõ maaha tennü, et üten ruumin es kujotanu näid ettegi. A no äkki istusõ nä üte lavva takan, naaratasõ tõõnõtõõsõlõ ja ajasõ tõõmeeli Eesti asja. Tulõ jo muigus suu pääle.

Pia alostas mahlakuu, midä ka nal’akuus kutsutas. Mu meelest om õkva paras aig kõkkõ nal’ategemise ja nal’ast arvosaamisõga köüdetüt tõsitsõmpa võtma naada, tulõta vanno naljo miilde ja märki vällä vahtsit. Vast kukkas sääne asi periselt ullisminekit mõnõ aastakõsõ edesi.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja