Õdagu ilda vasta keväjä edimäst päivä sõidi Tal’nast autoga kodo. Olõs võinu jo pääliina üümajalõ jäiä, a oll’ väega suur tahtminõ uman sängün maada. Hummogu, ku üles heräsi, naksi mõtlõma, ku tähtsä um, et meil um uma säng. Tuu um iks väega suur rikkus.

Kai aknõst vällä: välän paistu uma päiv, tsipakõsõ oll’ viil umma lummõ kah. Taipsi, et nuu umma mi uma Eestimaa rikkusõ. Ei saa jo üteldä, et muial ummi rikkuisi ei olõ, a neo tan umma mi uma.

Mõtõ läts’ edesi. Meil um olõman Uma Leht, kon mi saami uman keelen kõnõlda, kost saami ummi ja tõisi mõttit lukõ ja noidõga üten märgota. Noid mõttit, midä mõtõldas ja kõnõldas uman keelen. Viil um meil olõman Uma Mekk. Süük, miä um meile loomuperäline ja midä koskil muial ei olõ. Ja ku meil um tuu olõman ja alalõ, sis tollõ pääle tulõva siiä tõõsõ inemise kah ja tahtva toda pruuvi.

Meil um olõman Uma Pido, kon mi laulami uman keelen. Kunnakuurõn saava üten laulda nuu, kiä egä päiv ei laula. Meil um uma instituut, kon uuritas umma kiilt ja kultuuri ja härgütedäs toda hoitma. Umma inemise, kiä loova uman keelen midägi vahtsõt.

Meil um uma festival «Aigu om!», kon meil umgi aigu maaha istu ja mõtõlda elo pääle, mõtõlda tuu pääle, kohe tan elon periselt kipõt um.

Meil um aig hindä jaos. Um olõman uma aig. Umma uma esä, imä, vele, sõsara, uma inemise. Ku mi toda umma hoiami ja ei lasõ tedä tõisil är lörtsi, sis um meil uman riigin, uman maailman väega hää umma ello ellä.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.