Kõikilõ tutva laulusõna ütlese, et Haani miis vidi lubjakivve, vidi õkva kolm päivä Võrolõ. A tiidjämbä mehe omma kimmä sõnaga vasta kostnu, et nuu sõna olõ-i õigõ. Ütski Haani miis olõ-i nii ull’, et kivi är and. Tuu, kiä periselt kivve vidi, oll’ hoobis Kasaritsa miis olnu. No kiä tuu tark miis nüüd olõssi, kes õigusõ paika pand? Las tulõ vällä ja ütles.
A tiidä om kimmäle tuu, et Kasaritsa kandih veeti vähämbält üts kõrd viil. Ja veeti viltu. Kasaritsa miis oll’ kangõ tsikopidäjä. Tsiapahah oll’ täl mitu kärssä kuuh. Eläjä söövä pall’o, a süük tulõ tõõsõst otsast sitana vällä. Sis tulõ tuu kraam pahast vällä vitä. Või tuu om jälle tüü, rassõ ütsindä tetä. Mõtõl’ sis Kasaritsa miis talgo tetä, et paht kipõmbalõ puhtas saia. Kutsõ külä päält kõvõmba mehe kokko ja naksiva talgo kõrrah sitta põllu pääle vidämä. A joba edimädse kuurmaga läts’ tsipakõsõ nühä, asi nakas’ mõtsa poolõ kiskma. Tull’ vällä, et sita asõmõl vidivä laisa talgolidsõ uma moka viltu ja naksiva hoobis tsianahka vidämä. Alostusõs oll’ peremiis maru pahanu, et appi tulnu tüümehe säändse tsiatembu tei – ilosa tüüpääva hukka lasi. Kai iks tükk aigu ütelt ja tõõsõlt puult maru pahatsõlõ säändsele kuurmalõ viltu. Sis näkk’, et olõ-i iks hää plaan tõisiga vimma vitä, rehmäs’ käega ja nakas’ tsianaha vidäjidega kampa. A tuu es olõ ülepää hää mõttõkõnõ.
Nigu üteldüs sai, es tulõ tuust talgoas’ast inämp määnestki hääd nahka, kõik läts’ mokka. Mitmõ mehega ja viil peremehe hindä iistvidämidsel veet tsianahk vinnü jo umbõlõ ullimuudu vällä. Üts immis nakas’ tuupääle tsiapahah suurõ helüga ruigama, käändse hanna kimmäle rõngahe ja püürdse hääst meelest sällüle mua sisse. Neli sõrga taiva poolõ nigu ahtra lehmä tagomadsõ jalaga ümbre lüüd nüssüpink. Tull’ vällä, et mua sisse käändse tuusama tsiga, kelle nahka oll’ vidämä naatu. No näet, kos iks vahepääl või viltu vitä! A tsiga esi ulli pääga arvas’, et täl hoobis vidi. Pruuvsõva talgolidsõ nüüd kül hää, kül halvaga tuust viltuvidänüst kuurmast jako saia, a vällä vinnünü nahka inämp kuikina mua seeh mõnust ruigavalõ tsialõ sälgä es saa. Ei saa tsika mua seest kätte, ei saa inämp kuikina edesi vai tagasi vidämisest hääd nahka.
Kõgõ hullõmp pauk oll’ viil iih. Ummakõrda nakas’ jo triangli pääle Kasaritsa mehe tõisi tsikuga. Nu teivä umakeskih tsiatembu, vissi vällä vinnat nahaga tsia pahast vällä. Võisi õkva üldä, et tõõsõ tõmpsiva immisel naha üle kõrvu. Ja vällä visati muanõ immis tuuperäst, et Kasaritsa mehe muido tark tsiga mõista es seokõrd kõrralikult umma tsianahka hoita. Iks nii, kuis kõrralik ja tark tsiga tegemä piät. Tä põrgulinõ vei jo hoobis uma naha ulli pääga turu pääle, lassõ miihil tsiamuudu tsianahka vitä ja vinnada.
«Vällävinnünü nahk istus nüüd nigu satul tsia sälgä! Säändsest tsiast inämp hääd nahka ei saa,» oll’ vana kuldi lühkene röhähtüs rüä seest, ku küsti, mille täl kärss viltu om ja muadsõ immise poolõ ülepää es kae.
Kasaritsa miis mõtõl’ nüüd, et ku vähägi jõvvassi ja saasi, sis võtassi hassaku ja kütäsi tsianahka vidänü talgoliidsil naha kuumas. A midä sa kütät, ku esi leit kah jo kampa ja nüüd om tsianahk ütehkuuh viltu är veetü. Peris sügäväle mõtsa poolõ. «Ull’ olli, et esi lasi hinnäst nõnnapiteh vitä,» pobisi Kasaritsa miis hindäle habõnihe. Sitt vidämäldä, tsiga pahast vällä visat, ütesõnaga kõik as’a omma viltu veetü! Vidi sis Kasaritsa miis hinnäst vidämäldä sitaunigu pääle istma, viltuveetüisi pikki mokkõga. A Haani mehel tuust aost saadik miil hää. Vidä iks, ku umma nahka ei piä vinnütämä ja Võrolõ vidäma.
Hillepi Einar
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
