Säitsmekümnendil, ku ma viil koolipinki nühkse, miildü meile õks kõgõ tetä aprilinall’a.

Koolih võtimi tahvli mant kriidi ja värvsemi kivi kriidiga valgõs. Tuu sai sõs kriidi asõmõlõ pantus. Uutsõmi, et oppaja «kriidiga» kirotama naanu, et sis hõigada «Aprill!». A võta näpust, es lääki nii. Kuulmeistre kas sai mi nal’ast arvo vai oll’ tuu trehvämine, a tä kutsõ hoobis opilasõ tahvli mano ja tuu kah es piä kiviga kirotama. Mi nali juusksõ vett vidämä.

Tulli koolist kodo, miil hapu, et koolin nali untsu läts’. A süä kripõld’ õks nall’a tetä. Märgodi, et vaia imäga asi lõpulõ viiä.

Tsurmõ kadonu vanaesä rõiva sälgä – suurõ kalihveepüksi. Tõmpsi nuu nööriga kinni. Topõ sälgä pindsagu, miä juusksõ maadpiteh takah, ja viil kirsavoi jalga. Ma näi vällä umbõs lilliputlasõ muudu. Esi märgodi, et imä kimmähe hiidüs, et vanaesä om kalmuaiast kotoh käümäh. Hiile vüürüseussõst vällä ja köögi ussõ taadõ, sääl koputi. Pini naas’ haukma.

Vaihõpääle niipall’o, et pini oll’ võõrilõ väega kuri. Mõnt oll’ esiki mi nägemädä purnu. Ümbretsõõri olliva meil kimmä aia, säält tä vällä es päse. Krantsi peimi tuuperäst, et tä mõistsõ häste karja kaitsa. Esiki peris ütsindä oll’ tõõnõkõrd kar’ah.

Nigu ma köögiussõ vallalõ tei, oll’ pini mul küleh. Tä es tunnõ minno är. Mul olli püksü puru ja tükk lihha ripõnd’ jalast. Nal’a asõmõl tull’ hoobis ikk. Imä pikkä aigu tohtõrd’ mu jalga, inne ku asja sai. Täämbädsel päävälgi om viil arm tunda.

Pääle taad «nall’a» tei kõgõ nii, et ku koolist tulli ja pini tarõh oll’, lasi täl ussõpilust hindä är nuhuta ja sõs viil julksi tarrõ minnä.

Ildampa imä kõnõl’, et tä oll’ õks minno hiitünü külh, arvas’, et vanaesä vaim ilmu lävepaku pääle ja selle nakas’ pini rüükmä. Nii et nali läts’ õks poolõnistõ kõrda külh, õnnõ läbi valu ja silmävii.

Liira Singa