Minnu om eloaig saatnu latsõpõlvõn raadiost kuultu lugu ütest naarulidsõst poisist Timm Thalerist. Tuu om mullõ miilde jäänü vast tsipa tõisildõ, ku periselt oll’, a ma jutusta taa uma mälehtämise perrä ümbre.
Timm elli maal vanaimä man. Tä tegi käskmäldä kõik tüü är, niitse maja ümbrelt haina, lõigas’ ja lahksõ kütmisepuu är ja tõi kaost vii tarrõ. Nä ellivä väega vaesõlt. Timmi rõiva olli väikus jäänü ja paigadu, saapakõsõ pitsiti. Tä kor’as’ mõtsast siini ja marju, õdagu mängse sõpruga nurmõ pääl palli. Tõnõkõrd juhtu, et sai mängu man haigõt, iksõ sis vähä ja mängse naarulidsõ näoga edesi.
Üts puulpäiv läts’ tä liina turu pääle mustikit müümä. Tä naarat’ egäleütele, ai juttu ja andsõ proovis peotävve mustikit. Veitü ao peräst olli mar’a müüdü. Turu väreti man pidi tedä kinni üts musta habõna ja musta paltuga miis. «Kulõ, naarulidsõ näoga poiss, müü uma naar mullõ, ma anna sullõ hulga rahha!»
Timm mõtõl’ vähä ja naar oll’gi müüdü. Tä ostsõ poodist värviliidsi rõivit ja kängi, ostsõ mitu hääd jalgpalli. Kotun es viisi tä inämb tüüd tetä. Raha iist niitsevä naabrimehe haina ja lahksõva puid. Uma vahtsõ palliga es lupa tä sõbrul mängi ja sõbra lätsi muialõ mängmä.
Timm käve mitu puulpäivä hummuku tiiru turu pääl, et toda musta habõnaga miist nätä ja uma naar tagasi küssü. Peräkõrd nägigi tuud miist.
«Tiiät, poiss, ma ei olõ su naaru viil edesi möönü. A raha olõt sa nipsasju pääle är raisanu. Ma anna sullõ naaru niisama tagasi.»
Terve kodutii Timm mugu naarsõ. Pikäpääle tulliva sõbra kah tagasi, et Timmi vahtsõ palliga jalgpalli mängi.
Ma olõ esi kah mitu kõrda turu pääl käünü, et küssü, kuis Timmil nüüd lätt. Turunaasõ tiidsevä kõnõlda, et täl om kõik kõrran, oll’ lambagi kodu ostnu ja ilusa naarulidsõ näoga pruudi majja toonu.
Ku kae mõnikõrd telekat, sis ei saa ma arvu, mille inemise ütstõõsõ pääle nii vihadsõ omma. Esiki riiki ei saia kõrralikult juhti, mõni pess suurõst vihast ruskuga vasta lauda ja kisk tõisil tuulõ istmise alt är. Jo nä omma kah uma naaru suurõ raha iist maaha möönü.
Pidäge meelen: raha om hää asi, ku tedä om, a sõpru tuu iist osta ei saa. Ärke umma naaru kunagi maaha mööge! Ku tõnõkõrd omgi rassõ, tulõ iks luuta, et kunagi lätt parõmbas.
Reinerti Elmo
