Suur jagu noist, kinka üten ma 44 aasta iist
ülikooli lõpõti, umma täämbä viil küländ tegüsä
Mõnõ kõnõlõsõ, et autosõit um väega ikäv, ja hariligult pandas autoga sõitõn pläräkast käümä, um tuu sis määnegi muusiga vai poliitigajutt, midä raadiost lastas. Mullõ ei olõ autosõitmisõ aigu määnestki mürätekütäjät vaia. Võta autoga pikä maa sõitmist ku hindä jaos olõmisõ ja mõtlõmisõ aigu.
Nii jõudsõ minevä kuu Tal’nalõ spordivõistluisi kaema sõitõn mõttõni, et meil saa seo aasta ülikooli lõpõtamisõst 44 aastat. Olõmi uma kursusõseldsiliidsiga täämbädses kõik pensionäri. Kõik, kiä viil siin ilman umma. Ja naksi mõtlõma, kuis meil sis täämbä lätt.
Näpse rooli päält telefonni ja naksi järest umilõ kursusevellile ja -sõsarilõ kõlistama. Edimädsen tull’ A-tähega Arno. Oh imet, Arno kah sõitsõ ja meil oll’ aigu kõnõlda. Küsse Arno käest, kuis täl um, midä tege, kuis lätt. Tull’ vällä, et Arno oll’ lännü ülikuuli. Tä um täämbädses 66 aastat vana ja tege järekõrdsõt magistrikraati. Küsse, kas tä pensionäripõlvõ ei piä viil. Arnol oll’ tuupääle väega hää vastus: mi elämi niikavva, ku mi taan elon jõvvami oppi ehk sis saia hindäle määnestki vahtsõt tiidmist. Arnol um toda tiidmist vaia uma eriala pääl, midä mi olõmi opnu, et tä mõistnu parõmbidõ maastikku kujunda. Ja mul sai väega hää miil, et mu kunaginõ tarõseldsiline Arno um nii virk. Tuu pandsõ minno mõtlõma, et võiolla tulnu hindäl kah viil midägi oppi.
Edesi kõlisti Ainilõ, kiä pidä Saarõmaal turismitallo. Tä oll’ minevä aasta mõtõlnu, et tõmbas turismitalo pidämisele joonõ ala, a talvõl jõudsõ tä hindä seen mõttõni, et mis tä sis tege, ku tä midägi ei tii. Ain kõnõl’, et timä perren umma kül käen rassõmba ao: naasõlõ um määnegi hädä külge tulnu. A nä olli üten naasõga mõtõlnu, et niikavva, ku nä saava Saarõmaal talon toimõnda ja midägi tetä, um eluvaim seen ja tuu and vahtsõt luutust.
Sis ma kõlisti kursusõvelele Tõnulõ. Tõnu ütel’, et tä um parajalõ tüül. Tä piät tuu iist hää saisma, et tii, midä ma kah parasjago sõida, olnu ohulda ja kõik märgi olnu tii pääl kõrran ja tii puhas. Tõnu tunnist’, et um kül vahel mõtõlnu tüült är jäiä, a sis nakkas jo ikäv. Ja ku ikäv nakkas, tulõva ulli mõttõ päähä, ja ku ulli mõttõ päähä tulõva, sis nakkat ull’uisi tegemä, kõnõl’ Tõnu. A ku väiku tüüpinge um kõik aig seen, ei olõ aigu ull’õ mõttit mõtõlda. Ja viil ütel’ Tõnu, et tä tund, et timä tiidmiisi um vaia ja tä um viil ütiskunnalõ tarvilinõ.
Perän toda kõnõt kai, et nüüd um poistõlõ kõlistõdu külh, kõlista kursusõsõsaralõ Sirjele. Sirje ütel’, et täl um väega hää päiv, tälle tuudi latsõlatsõ ja tä lätt näidega vällä mängmä. Päiv paistus, ilm um illos, nä läävä vällä keväjä märke otsma. A suvõl tahas tä kimmäle uma opidu ammõdi mano minnä, tedä um tagasi kutsutu. Mi opsõmi maaparandusõ- vai hüdroinsinöri. Säänest ammõtit inämb ei opata, a noid tiidmiisi ja tarkuisi lätt iks mõnõl puul vaia ja tuuperäst aetas vanõmba tegijä kah kotost vällä.
Niimuudu kursusõseldsiliidsiga kõnõldõn jõudsõ Tal’nalõ, kon oll’ laulupidoplatsi pääl suur suusatamisõ maailmakarikavõistlus. Kõndsõ ümbre ja äkki kuuli, et kiäki hõikas minno. Tuu oll’ mu kursusõveli Roland, kelle poig toda karikavõistlusõ etappi kõrrald’. Nii saimi teno tutvuisilõ kuun Rolandiga kävvü võistlusõ telgitagutsin, kohe muido ei päse. Suusavõistlusõ kaeminõ jäi kõrvalidsõs tegemises, vahepääl iks mõni sportlanõ läts’ viuhti müüdä. A kuna Rolandil oll’ kõik pere võistlusõl üten, näi ma üte õdakuga är kõik timä kolm last ja katõssa latsõlast.
Tollõ päävä tegemiisist ja jutuajamiisist läts’ mul tuju väega hääs. Olli rõõmsa, et mu armsa kursusõvele ja -sõsara umma, mis tuust, et pensionääri, iks viil väega tegüsä. Kodo tagasi sõitõn tull’ hindälgi pääle suur tahtminõ midägi tetä ja vahtsõt vällä märki. Ja peris selges sai mullõ noist jutõst, et pensioniiän inemiisil um ütiskunnalõ viil hulga anda, midägi hindäst maaha jättä ja tõisi jaos midägi hääd är tetä.
Pindmaa Aigar, ettevõtja
Pindmaa Aigar. Rahmani Jani pilt
