Kar’ala juuriga eesti kiränik KERÄNENI MIKA om perämädse ao olnu Vanal Võromaal kirotamislaagrin ja käünü mi kandin mitmõn paigan üles astman. Uurimi, kuis täl om lännü.
* * *
Olõt olnu seo talv ja kevväi Vanal Võromaal maapaon ja kirotanu sannaraamatut. Kuis om lännü?
Maka ja mul om söögiiso nigu soel, nii et ku tagasi liina lää, tulõ minnä rõivapuuti. Tuu tähendäs, et hää elo om.
Mis tuu sannaraamat om?
Raamadu tüüpäälkiri om «Sannarahu». Sannan om hää, tä om maainemise taivas, nigu Veeroja Eda om ütelnü. Mu jaos om tä kerik kah. Ja rohopuut. Mu sannasõbra, kedä ma helläten sannahipides kutsu, omma kõik hää inemise.
Raamat kõnõlõs mu sannankäümiisist 2024. aastal. Sai hirmsalõ pikk raamat. Naksi väega patrama, nii et sai küländ ruttu arvo, et tulõ jäiä üte aastatsõõri sisse. Tan Vanal Võromaal naksi kirotama joba vahtsõt latsiraamatut kah, tollõ tüüpäälkiri om «Mersuvana».
Miä sinno Lõunõ-Eesti poolõ tõmbas?
Ku ma 1993. aastaga sügüse naksi Tarton tudiirmä, vidäsimi mi väiku käroga talv läbi Antsla takast kütmises puid. Võtimi maaha jala pääl kuionuid kuusi talo vana puiõria päält. Joba tuul aol oll’ tõmmõ maa ja mõtsa poolõ.
Ma esi kolisi Eestimaalõ Kar’ala järvi vaihõlt. Tan Lõunõ-Eestin määnegi ärtundmisõ rõõm iks om.
Mille omma su jaos tähtsä lõunõeesti keele?
Eesti kiil om muidogi illos, a võro ja seto ja mulgi kiil omma ehtsämbä. Om hoobis tõnõ rütm, kõla. Vabahelle kokkokõla (vokaalharmoonia) mullõ miildüs, tuu om soomõ keelen kah. Lõunaeesti kiilin om hulga salahusõ hõngu. Ma esi saa arvu, a suurõmb kõnõlõja viil ei olõ. A egä päiv kõnõlõ iks rohkõmb ja lää julgõmbas. Hindälgi om tsipa nal’akas ja tuu tege elo põnõvambas.
Sul om olnu perämädsel aol mitmit kokkosaamisi mi kandi lugõjidõga. Midä põnõvat noist kokkosaamisist miilde om jäänü?
Kokkosaamisõ omma suur melu, suurt säält miilde ei jää. Noorõ omma julgõ küsüjä ja ma vasta häämeelega. Urvastõ koolin käve edimäst kõrda. Loi näile hulga ette ja kokkosaaminõ läts’ pikembäs ku hariligult. Kõik jõudsõva kullõlda ja ma pidi jõudma lukõ.
Määne om täämbädsel aol kiränigu elo Eestin?
Auto registriirmise mass aja kiränigu meele kah mõrus. Kiränigu, nigu kultuuri- ja haridusõpõllu kündjä olõ-i kuigi rikka, a ello jäämä piät.
Lihtsämb olnu kolli tagasi Kar’alahe, a vaesus tsusk tüütegemist takast. Olõ mõtõlnu, et ma ei piä elämä saa-aastadsõs, avitas tuust, miä antas. Päämine om, et saa üteldä: kae, midä taa Kar’ala miis tan kõrda saatsõ!
Kiränigutüü man om kõgõ parõmb vabahus. Ülembit ei olõ. Või kirota, midä taha, ja kävvü, kon taha, nigu näütüses olõ olnu parhilla neo kolm kuud Vanal Võromaal.
Kuis saia ja jäiä rõõmsas?
Läbi tulõ kävvü rõõmsidõ ja suurõ süämega inemiisiga. Är tulõ unõhta kõik hold’o ja muido hõela inemise, kinka saatus kokko vii. A säändsit mu tii pääl Eestin väega pall’o ei olõki olnu, vai olõ nä sis är unõhtanu.
Küsse Rahmani Jan
Keräneni (Kerälä) Mika. Rahmani Jani pilt
