Vanal Võromaal Räpomõtsa küläh elli vanastõ vanõmb naanõ Mari, kes oll’ vaihtõpääl krutskilinõ ja timä juttu saa-s kõgõ tõtõ päähä võtta. Ilmast ilma kõrrald’ tä külä pääl mõnõ krutski, esi pidi peenükeist naaru. Lugõmisõga oll’ täl esisugumanõ värk. Esi ütel’, et ei mõista, a ma tuud periselt es usu. Või olla, et es näe, vai es taha, vai tegi ummi krutskit. Vahel kässe mul kar’a mano mõnõ raamadu üteh võtta ja sis loi tälle midägi ette vai kaimi niisama pilte. Kagos oll’ Maril imehtelemist ja mugu kõrras’ kässi kokko lüvveh helle helüga, et nii omma naa ilmaelokõsõ.
Üte päävä lõunaaigu juusk’ tä hähkätädeh mi poolõ ja ütel’, et täl tsiga pahast üüse kaoma lännü. Joba esi otsnu terve hummoguspoolõ, a kedä es olõ, toda es olõ mitte koskil puul. Mõtlimi, et Mari tege nall’a. Tuu tsiga oll’ täl häste rammuh ja kujolt höörik nigu mõni mikandi mäe ots, pidänü iks koskil kotsil nätä olõma.
Lätsimi naabrilats’kõsõga Marilõ appi pirakat kodoeläjät otsma. Kävemi võsu läbi ja tõtõstõ – mitte koskil es olõ. Suurt mõtsa sääl olõki es, lepävõsu, sekkä mõni ütsik suurõmb kuus. Õdak tull’ kätte ja nakas’ joba hämäräs kiskma. Mari arvas’, et kül tä sis vällä ilmus, ku külm näpistäs vai kõtt tühäs lätt. «Kül tulõ kodo, kos tä päses,» trüüstse tä meid kah.
Kotoh oll’ tsia kaominõ meil jutus ja joba arvssimi, et vaest om är varastõt. Pakuti tuud kah, et om Pütäljärve är uppunu. Egäs juhus lätsimi järgmädse päävä lõunaaigu viil Marilõ appi ja aimi järve veereh tsia jälgi takah. Es olõ sääl mua seeh õnnõs külh noid nätä. Marikõnõ es mõista inämp midägi tetä ja kohegi otsma minnä. Ütel’, et istus õdagu tarõ lävepaku pääle ja nakkas kõva helüga tsika kutsma. Tuu õdak külä helisi, nii et hoitku: «Tsia-tsia-tsia, kodo, kodo, kodo!»
Hummogu varra inne karjaminekit tull’ Mari suurõ joosuga meile tähtsät teedüst tuuma. Õdagu astnu immis tiid piteh Mari hõikmisõ pääle uhkõlt kodo poolõ, nigu õigõ kodotsiga kunagi, 11 põrsakõist riah takah. Lätsimi naabriperrega tuud ilmaimeht uma silmäga üle kaema. Mi meelest es olõ tuul momendil põrssist ilosampi eläjäkeisi ilmamuna pääl. Lõunaaigu otsõmi üles tsiapesä, kohe immis uma perre är käkse. Tuu oll’ võsuh laja kuusõ all, koh ossa haounikul katusõs pääl.
Ega taa lugu tõisildõ saanuki-es olla – krutskilidsõl Maril oll’ lihtsäle timäsugumanõ krutskilinõ tsiga.
Liiva Aasa
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
