Olõ joba peris mitu aastat pensi pääl, aigu om rohkõmb ja vahel nakkat taad ilmaellu kaema ja võrdlõmõ uma nuurpõlvõga. Kae vai täämbädse ao latsi. Nüüt piät olõmõ tuu vaba aig kõik är kõrraldõt, kas om trenn vai laagri vai muu säetü tegemise, ja ku ei olõ, sis vahisõ niisama telefoni. Mu nuurpõlvõn sai iks es midägi vällä mõtõldu. Mõnikõrd lõppi mõni hää mõtõ suurõ pahandusõga kah.
Olli iks joba üle kümne aasta vana, velle olliva väiksembä. Oll’ vast keväjäne koolivaheaig ja vanõmbõ lätsivõ kotust koskilõ är. Ega mi latsõpõlvõn ummapääd väega olla es saa, imä ja esä saiva uma tüü nii säädi, et kiäki oll’ iks kotun ja vanaimä eläsi kah mi man. Nii et kõgõ hoiti mi tegemiisil silm pääl.
Seokõrd kästi meil olla kõrraliku latsõ ja mul tull’ velli perrä kah kaia, ma jo kõgõ vanõmb.
Ollimi vällän, lumi oll’ väega vesine, suusatõdõ ja kelgutõdõ es saa, midägi muud tull’ tetä. Tuul aol pedäsivõ kõik maainemise eläjit kah. Lehmile ja lambilõ tull’ tetä peris pall’u haina. Meil oll’ lauda otsa man hainakuhi, suur saivas keskel. Säält oll’ hainu joba võetu kah, a kuhi oll’ iks viil peris korgõ. Mul tull’ sis mõtõ, et ma roni kuhja otsa ja velle ja naabritütärlats, tuu oll’ kah mi puul, pruuvva kah kuhja otsa saia, kuhja är vallutõdõ.
Velle ja naabritütärlats võtsõvõ huugu ja joosiva kuhja külge pite üles ronimõ, haardsõva hainust kinni, a ma tõugassi iks nä alla. Sattõva kuun hainuga tuu likõ lumõ sisse. Nii prooviti iks mitu kõrda, a sis naksiva velle virisõmõ, et nä tahtva kah kuhja otsa. Vahetimi är, velle saiva kuhja otsa ja mi naabritütärlatsõga naksimi ründämõ. Mul oll’ jõudu rohkõmb, ma jõudsõ korgõmpalõ ja muiduki tõmmassi rohkõmb hainu kah endäge alla. Lõpus ollimi väsünü ja likõ ja kuhi oll’ kah lakja kistu, sinnä lopa sisse.
Ku imä ja esä õdakuspoolõ kodu tulliva, näksevä nä õkva är, mis oll’ tettü. Vitsu mi es saa, ma ei olõki vitsu saanu, a sõimada külh. Ma sai kõgõ rohkõmb, olli ju vanõmb ja imä meelest pidi mul tuda mudsukõist kah iks rohkõmb sääl pää seen olõmõ. Tuud ma ei tiiäki, mis noist likõs saanuist hainust sai, vast söödeti iks lehmile är.
Mõtsa Milla
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
