Lõpõti Antsla keskkooli 1973. aastal. Koolilõpõtajidõ siän oll’ neiu Tiiu kah.
2003. aasta suvõl näi esierälist unõnäku. Kõndsõ ümbre, nikani ku jõudsõ vii viirde, kon istsõ Tiiu ja iksõ. Õs olõ kolmkümmend aastat kokku saanu õi unõnäon õga ilmuisi. Nüüd unõnäon astsõ Tiiulõ ligembäle ja küsse: «Tiiu, mis sa tan vii veeren ikõt?» Tiiu õs vasta midägi. Küsse viil tõist kõrda: «Mis sul viga om?» Vastust õs tulõ, heräni üles ja unõnägu sai otsa. Oll’ hummuk. Mõtli viil päivä, midä unõnägu pidi tähendämä.
Seletüs unõnäolõ tull’ umbõs katõ nädäli peräst. Sai teedä, õt Tiiu veli Toivo uppu. Rehkendi vällä, õt unõnäku näi koski nätäl inne. Tiiu õs saaki unõnäon mullõ vastata, õnnõtus oll’ pääle unõnäku. Olõ taad luku katskümmend üts aastakat indä tiidä hoitnu, a nüüd otsusti paprõ pääle panda.
Reiliku Kalev
