Timahavadsõ Võro liina tiinidemärgi saa pikäaolinõ Võro kultuurielo edendäjä, harrastusnäütlejä, oppaja, jutukõnõlõja ja aoluu kirjapandja JANSONSI SILVI. No kõnõlõs tä tsipakõsõ umist mõttist ja täämbädsist tegemiisist.

* * *

Mis Sa mõtlit, ku sait teedä, et saat timahavadsõ Võro liina tiinidemärgi?

Mõtli, et kes nuu inemise kül olliva, kes minno esitivä. Edesi ma seol teemal es mõtlõ, mul omma uma tüü poolõlõ. Tiinidemärgi pääle mõtlõ sis, ku 23. põimukuul kätteandminõ tulõ, sis tulõ midägi üteldä. Üte juhuluulõtusõ-tenovärsi tsehkendi kül kah valmis. (Värss intervjuu all – toim.)

Paistus, et Sa tüüd ei pelgä.

Mis tast pelädä. Olõ säitsme naasõ puult kasvatõt inemine. Egäüts om mullõ midägi ello üten andnu. Esä perren, kon ma kasvi, olli ma kasuimä sugulaisi silmin väega laisk tütrik. Sääne arvaminõ oll’ must, kotost lätsi kah tuuperäst varra är, et midägi tegemä es pidänü. Nüüd ma vist näütägi, et olõ periselt tüükäs.

Ku olõt säitsme naasõ käe alt vällä tulnu, olõt opnu säänest näku kah tegemä, et tuu vai tõõnõ asi ei lää mullõ kõrda. Olõt opnu suud kinni kah pidämä. Vai sis, ku olõt vihanõ, mõistat tetä säänest näko, et olõ-i midägi hätä. Vai ku sullõ haigõt tetäs, naaratat. Nii et ma olõ opnu mängmist. Vast olõ ma uman elon näüdelnü rohkõmb ku lava pääl.

A kuis tuu näütlejäpisiläne külge sai?

Ma joba Haan’kasõ koolin naksi näütetsõõrin üten lüümä. Sai lava pääl olla tuu, kiä tahtsõ, es piä mängmä, sai vällä näüdädä õkva toda, midä ma üte vai tõsõ as’a kotsilõ mõtli. Ja kuigi läts’ Kanepi koolin kah edesi. Pupitiatrit teimi sääl, sis tull’ «Libahundi» filmmine, tollõ filmi assistent jäi Kanepi kultuurimaja juhatajas, sis mi teimi sääl egäsugutsit asju.

Harrastusnäütlejänä olõ trehvänü mõnikõrd olõma külg küle kõrval ammõdi poolõst näütlejidega ja mullõ om selges saanu, millest ma olõ ilma jäänü. A tuu om kah selges saanu, millest ma olõ är päsnü. Ammõdi poolõst näütlejä pühendümine om 24/7, üüsedse ringreisi jne. Võiolla olõ ma är päsnü keskperäsüsest, et olõs kutsõlidsõ tiatri lava pääl olnu üts näütlejä, kedä ütski lavastaja es olõski üles löüdnü. Ma ei mõista täpsele üteldä, a arvada olõ päsnü hindäle tiidmäldä asjust.

Minevä aastak tull’ vällä Su kokko säet raamat «Võru linnaruumi lood». Kuis tuu om vasta võet ja määndse raamadu viil tulõman omma?

Raamatut trükiti 600 tükkü ja veidemb ku aasta peräst om õnnõ 88 tükkü alalõ, nii et ei olõ halvastõ lännü. Järgmäne raamat, «Pidupäevade Võru», om küllendüsen, 22. põimukuul om Kreutzwaldi moro pääl jälleki vällänäütämine.

Ku mi alostimi 2018. aastal Võro raamadu tegemist, sis edimält oll’ plaan, et tulõ üts raamat. A tuu olõs saanu 700 lehekülge paks. Pidojutu – Võru Kevad, folkloorifestival, muusigakooli festivali, Eesti Bassioaas – nuu saava sis tõistõ raamatulõ. Kolmas raamat tulõ Võro liinan olnust Krümmeri koolist, plaan om aasta lõpus käsikiri valmis saia.

Midä piät inemine, kiä kultuuritüüd tege, mõistma ja tiidmä ja minka rehkendämä, et as’a tettüs saanu?

Tuuga, et sa ei pelgä inemiisi. Et olõt läbikäüjä. Ja tuud piät kah egä kultuuritüütäjä rehkendämä, et inne tedä omma kah kõik as’a olnu ja sündünü. Toda om mullõ opanu Karusoo Merle. Ku läät kohegi kultuuritüüle, sis kõgõpäält tii hindäle selges, mis tan varrampa olnu om. Tuu vundamendi päält omma mul naa Võro liina raamadu kah kokko säedü.

Mille Sa piät tähtsäs Võro liinan olnut raamatilõ rako?

Olõ kõgõ mõtõlnu, mille piät ütlemä «väikene Võru» ja «väikene Eesti». No midä paganat! Mille piät võrdlõma umma asja kõik aig suurõmbaga ja tundma, et oi, ku väikukõnõ ma olõ? Tuuperäst olõ kah naid raamatit tahtnu ilmuta. Ma piägi taad Võro ello ja aoluku suurõs as’as, tuu omgi mi hindätiidmine. Ku olõt ja elät seo kotussõ pääl, seo kotus and sullõ elo ja hengämise, piät taast paigast luku kah pidämä. Ku kõik naa inemise üles herähtä, kiä tan omma olnu, sis taa om suur liin, suurõ kultuurieloga, suurõ tüüstüsega, ja inemise omma tan elänü ello, mis näile om jõudu andnu.

Midä seo suvi Su ello tuu?

Kül om hää, et vihmadsõ ilma omma, sis jõvva nuu projekti är tetä, mis poolõlõ omma. Pidopäivi Võro raamat, Teppo Augusti 150. sünnüaastapäävä näütüse kokkosäädmine, jutukõnõlõmisõ programm latsifestivali aigu. Vahepääl taha vanaimä kah olla. Ja perimüstandsu festivali aigu tulõ ka raamadunäütämine ja…

Nigu nätä, igävät pensionipõlvõ Sa pitä ei plaani?

Ku ma olli oppaja, sis kõgõ ütli, et igäväl inemisel om ikäv. Mis tuu igävüs om, ma ei tiiä.

Mõnikõrd om hirm, et jõvva-i kõkkõ är tetä, mis tahat. Mul omma õkva säändse ao olnu elon, et ma taha tetä ja taha kõrraga kõkkõ tetä. Vai sis jäl ei taha midägi tetä.

A midä Sa tiit sis, ku Sa midägi ei tii?

Vot ma sis tiigi toda mittemidägit.

Küsse Rahmani Jan

Jansonsi Silvi Teppo lõõdsatalo rehetarõ man. Rahmani Jani pilt

Suur teno, Võro, mu liin

 
Suur teno, Võro, mu liin.
Nüüd ma kummarda su iin,
ummamuudu liin, mu liin,
minoga kõik sünnüs siin.

Tsiberi murõlik tii
paistus iks meelen mul viil.
Hummuli ja Lepässaarõ
tähtsämbä mu elokaarõl.
Petserist Haan’kasõ kuuli.
Kanepist Tallinna kuuli.
Noist paigust ma piä ja hooli,
a Võro andsõ pääkooli.

Võro perimüs lätt hinda
eski tuul, kes är tast lindas.
Viil om selgembäst mul selgemb:
kuuntüüst sünnüs tan kõik helgemb.

Võro! Ma hooli sust väega.
Tennä Sinno katõ käega.

Jansonsi Silvi