Tuu juhtu 1963. aasta suvõl. Meil sai keväjä pulma peetüs. Mu kangemb puul, keä Tartun zootehnikus opse, saadõti praktikale Hellenurmõ kolhoosi. Ma sis sõidi bussiga tälle küllä.

Kolhoosi kontor oll’ vanan puumajan, kohe ka praktikandile päävari anti. Tuu oll’ õks peris kolikambri, kohe vannu lagunuid asju iist är tsusatu. Sääl olli kokku köüdetü vannu ajalehti paki. Noid oll’ mu kaasa ladunu asõmõs antu lohkuvaonu välläsängü põhja, et vähegi kimmämbät küllealust saia.

Saimi sis pikäle visada, ku põrmadu pääl algu suur tands ja takanajamine. Kohaligu hiire otsõ mahapudenuid leeväraasõ, meä mul kõoossest luuaga kätte saamalda jäänü.
Üts aktivist mõist’ üles ronni ja juusk’ mul õkva üle nõna. Tuu oll’ paras hiitümine, määnest vaindlasele kah es tahtnu.

Õdagu korssi ma hainamaa veerest lille, ku näi sääl siilikeist. Lillega vasta maad järest hindä poolõ lüüen meelüti okaskerä hindä manu. Kobisti tõse jakihõlma ja vei tarre. Eelmitse üü ehmätüs viil selgede meelen, loodi, et vahtsõnõ küläline veidü hiiri hirmutas. Tä võtt’ki asja tõsitselt ja nakas’ pümmen taren müüdä sainviiri nuuskma. Esi muudku vodisi tassakõiste.

Saimi joba suigata, ku hiirejaht joudse nukka, kohe olli tühä pudeli säedü. Siil tonksas’ edimädse vasta järgmäst ja klirinät oll’ terve maja täüs. Ma ai uma hää unega mehe üles ja kuuludi ultimaatumi: «Kas korjat ja viit naa pudeli vällä vai toimõtat siili üle tii? Aga kõrrapäält!»

Muiduki läts’ vällä tuu, kel kogu vähemb. Aga majasõbras ei ole ma näid enämb toonu.

Hanimägi Heidi-Hele

Soonõ Madli tsehkendüs