Timahavvatsõlõ suvõlõ olõ-i võõras hulga vett ja kõvva mürglit, miä taivas alla saat. Nurmõ omma vii all, aiamaast saanu mualumbi ja kürvidsälehe iätükkel är lahudu. Ku kujuta säänest aigu ette pia katssada aastat tagasi elänü inemise silmist, pelätänü või-olla väega sügüse ähvärdävat nällähätä ja pia võinu vallakohtu protokollõ sisse kirja panda viläpäie varguisi mõisanurmõ päält vai tõsõ perre tara takast.

Õnnõs ei olõ Eesti ala pääl peris nällähätä joba 1860. aastist nättü. Magasiaida ei olõ inämb külli tagavaravillä täüs pant, noist omma saanu näütüses pidusaali. Nüüd paistusõ ikaldusõ märgi tõistmuudu vällä: üleilma turg timm vilä hinda ja tuu jõud päämidselt poodiriiulidõ vai massõ nõsõmisõni. Märke tuust näge näütüses televiisorireklaamõst, kon poodiketi vaidlõsõ, kelle hinna odavambas jääse.

Olku noidõ suuri vaiõluisiga massõ vai ilmaasjo üle kuis om, mõnikõrd tasus hoobis meelen pitä, kuis täämbädsel aol ütstõist avita saa, miä saa olla vahtsõnõ külä kants ja magasiait. Kas tuu rolli omma võtnu populaarsõ söögijagamiskapi vai Mol’ovihu abiandmisõ rühmä? Tiiä-i täpsele, a või arvada, et ku luudusõn õks sarnatsit tormõ ja suvvi om, om ka säändsit murrit ja api.

Saarõ Hipp,
Uma Lehe suvõtoimõndaja