Nordica õhumassinidõ lindamisõga om Eestimaal tsipakõsõ nühä lännü. Joba pikembät aigu. Nuu linnu tüküse kõiki rohkõmp õhulossi mano viimä. A olõ-i hullu. Targa mehe mõtliva tükk aigu ja löudsevä välläpäsemise. Nordica asõmõl tetäs Vahtsõhliinah vahtsõ ettearvamisliini vallalõ. Lindajilõ omma kimmäle kõik mugavusõ antu. Tuu kotusõ, kohe linnatas, saava kõik teedä massinahe istõh ja ettearvamisõga. Kiä täpsembäle arvas, tuu kavvõmbalõ saa. Midägi halva kiäki taast as’ast olõ-i arvanu, selle et piloodi kotusõ pääle istmises omma uma kimmä sõna andnu kõigilõ teedä kõgõ parõmba ettekuulutaja. Kõik, kelle käest küstü om, kuulutasõ vahtsõlõ liinile kipõt täüssaamist.
Lindajilõ, kiä vähägi ettearvamisliiniga linnada tahtva, om linnukih istmõ kõrvalõ pant suur pütütäüs kohvipaksu ja vahtsõ tsiapõrna. Egä jummala kõrd, ku lindama läät.

Liini pääle om lubat tuvva lindava laiva, mis nakkasõ pakma kõvva konkurentsi kipõlaivulõ mere pääl. Laivu tegemises om nigu kõrd ja kohus vällä kuulutõt inämbpakminõ. Esieränis omma oodõdu soss-sepä säitsme maa ja mere takast, selle et nuu pidi olõma maru kõva tegijä säitsmendäh taivah. Ust ei lüvvä Nordica juhtõ iih kah kinni, selle et noil om jo hää tiidmine olõmah. Nii saa naada Nordical jälki häste minemä. Ja maainemine või lüvvä jälki suurõst õnnõst kässi kokko ja hõigada: «Või taivakõnõ, ku hää iks om, ku midägi om! Parõmp iks ku peris ilma!» Lõpus saava kavvõmba nuka inemise kah suurt ilma nätä. Pääasi, et ilma pidä.

Hillepi Einar