Viimädse viis aastakka olõ ma ütesttüküst kolinu. Ei olõ vaiht, kas kasti omma pantu kolimismassina pääle vai koti-kohvri bussi, rongi vai linnugi pääle. Kõgõ om saanu üten õnnõ seo, miä om tarvilinõ ja tähtsä, kõik ülearvulinõ om jäänü maaha. Viimädse viie aasta joosul olõ ma elänü Põlvan, Rõugõ lähkün maakoton, Tarton Anneliinan, Võrol ja Põh’a-Saksamaal Alfeldin.
Muidoki piä ma ütlemä, et olõ huuaolinõ kolija. Kooliaol elä ma iispääväst riidini Tarton, nädälivaihtusõl olõ sõitnu Võrolõ ja sakõstõ säält edesi Rõugõhe maakodo poolõ. A suvõaol elägi Võrol vai maal. Saksamaal elli ma ütessä kuud (287 päivä, ku täpsä olla) niisamatõ väikun liinan. Kõgõ seo pääle saa üteldä, et ku üten paigan – esieränis väikun liinan – väega kavva ellä, nakkas seo sinno piirdma. Sa kasut säält vällä. Alfeldin läts’ kah küländ kitsas. Äkki või sis üldä, et mullõ ei miildü väiku liina?
Ma lihtsäle häste ei kannada, ku piä egä päiv kardohkat süümä vai ütsi ja sammu inemiisiga kardohkat süümä. Vai ku lää kõik aig ütte ja samma puuti kardohkat ostma, sis kardohkamüüjä om kõik aig üts- ja tuusama. Ja kardohka omma kõik aig üte- ja samasugudsõ, esiki ütte- ja sammamuudu määnü. Niisamatõ tund karohkamüüjä minno är ja tiid, et ma osta kõik aig ütsi ja sammu kardohkit. No saa jo viländ. Kah’os väikun liinan nii om.
Parhilla elä ma puul-väikun liinan. Puul tähendäs, et nii väiku seo liin Eesti mõistõn ei olõ, a ülejäänü maailma jaos külh. Vai ei saa seod esiki elämises iinpuul seletedün mõttõn nimmada, selle et ütski poodimüüjä egä joodik, kinkal om arvada aigu ümbre kaia, minno näo perrä är ei tunnõ ja mu nimme ei tiiä. Või-olla omma õnnõ bussijuhi pandnu tähele, et üts suuri kompsõga tütärlats nühk nigu kellävärk kõik aig Tarto ja Võro vaiht. Üts suur parõmbus om mitmõ kodo kõrral külh: sul om kõik aig kohegi paeda, ku hing midägi muud ihkas. Põlva nakas’ mullõ kah õkva pall’o inämb miildüma, ku ma sääl inämb es elä.
Muidoki ei olõ pääküsümüs alasi tuun, ku nimeldä sutat kongi olla, tähtsä om iks tuu, midä sa sääl paigan tiit, tegemän käüt. Õga kotussõga käävä kokko uma tegemise. Ku piä pümmehil talvõhummogil hinnäst kuuli minekis bussi pääle vidämä, sis nakkasõ Anneliina kortõrmaja mõoma ku müürü, miä pää kottal inne taivast kinni vaosõ. Sis om rõõm nädälivaihtusõs koti pakki ja lõuna poolõ põrota. Võro om minno noil kõrdul ummi abaridõ uulitsidõ ja suurõmba lumõhangõga vallaliidsi kässiga vasta võtnu, olnu nii sõbralinõ ja paknu rahhu ja vaikust.
Võro tege mu jaos parhilla huvitavas tuu kah, et ma ei tunnõ seod liina viil nii häste. Kõgõpäält tähend’ Võro mu jaos söögipuutõ: Maksimarket, Võromaa söögikeskus, Maxima ja Turu puut. Neo olli kotussõ, kost mi inne maalõminekit läbi kävemi. Ku meil sai Võrolõ päävari soetõdus, sis muutu mu jaos kukkivõrd liina nägo. Olku et tansaman om Haani kundistik, vai õkva tuuperäst, mõos Võro väega tasatsõlt ja kõrraperälidselt. Õkva ku juunlavvaga omma rüüpselt ja risti Tamula järvega tõmmadu uulidsa ja näide viirde säedü madala maja, mille kesken umajago Nõvvokogodõ ao kortinmajju, puutõ ja muid huunit. Tan om vuntsit keskplats, mõni park ja mõni laokilla murolapp kah. Kas paistus nigu egä tõõnõ Eesti liin? A ei olõ peris nii kah.
Liin ei olõ hää õnnõ tuuperäst, et sääl om pall’o ilosit majju üten häste kõrran aiduga. Alfeld, kon ma Saksamaal elli, oll’gi sääne: kinä ja väiku, a üteliidsi küländ esiolõmisõlda. Lisas seo «kardohkidõ ostmisõ värk» – esiki kõgõst ütsä kuuga nakkasõ kõik aig kõrduva näo sinno painama. No aituma, ei!
Liina tegevä hääs võimalusõ. Nii olõgi hindäette mõtõlnu, et ku ma elänü Võrol ja õnnõ Võrol, sis ma võtnu hindäle pini. Selle et mul om tunnõ, et pinil olõs siin kah hää ellä, olkõ pääle, et kortõrin. Saa nätä, kas no nii lätt. Tiiden hinnäst, väsü ma kotussist ja inemiisist kipõstõ, pakki ja kolli saman mõista parhillatsõs häste, nii et mõnõ aastaga peräst kiroda või-olla hoobis mõnõst Hiina suurõst liinast. Elämi, näemi.
Parhomenko Els Rahel,
Hugo Treffneri gümnaasiumi opilanõ ja suvõvõrokõnõ
