Vigurinõ Juuli

Olli nuur, iks imäl kah abin egä tüü man nii kolhoosipõllu pääl ku ka tsigalan, koh mu imä tüüt’. Brikatiir tull’ naisi mano ja tahtsõ, et kõik kirotanu uma nime taadõ allkirä. Kõik kirotiva iks õigõhe, nigu piät. Anti sõs papõr Kikka Juuli kätte. Timä lugi uma nime är, võtsõ sõs pleiädsi, kaiõ ümbre ja ütel’ kõva helüga: «Kavva ma taad Kikast iks kirota, täämbä kirota õkva Kana Juuli!» Ja kirot’ kah.

Edesi sai sama tädiga viil nall’a. Ollimi külä latsiga katrisanti juuskman. Imä ütel’, et minku mi iks Kikka Juuli poolõ kah, timä uut kõgõ katrisantõ. Jõudsõmi Juuli poolõ, kiä väega kitte santõ ja uursõ õkva, kelle latsõ mi olõmi. Sõs ütel’, et minku mi Sõrmusõ Leida poolõ kah, timä uutvat kah santõ. Kulssimi sõnna, Leida oll’ iks Juuli naabri.

Leida puul lasti õkva sisse ja panti meid istma ja juttu ajama, et koh mi olõmi käünü. Küük, koh mi istõmi, oll’ väega kuum, higi nakas’ õkva juuskma. Tennässimi pernaist nii, kuis meid oll’ opatu, ja naksimi kodo minemä, esi väega väsünü ja higidse kah.

Ku jõudsõmi välimädse ussõ mano, tõuksimi ja tõuksimi, a uss es lää vallalõ. Lätsimi küüki tagasi. Leida hiitü är, et latsõ ei saa vällä. Tull’ esi kah ust tõukama. Tõuksimi ja tõuksimi, ei midägi.

Sõs tull’ takasttarõst Leida miis Ärni ja ütel’ rahulikult: «Taa om vast Kikka Juuli temp.» Ja käskse ütel katrisandil köögiaknõst vällä ronni ja kaia, mis sääl ussõ takan om.

Ussõ takan oll’ vana vigõl tabalukuhaagi vaihõlõ tsusat. Ku vigõl iist võet, pässi uss vallalõ, nii saimi tulõma.

A hirm oll’ nii suur, et mi sandikõsõ es lää inämb ilmangi Juuli ega Leida poolõ. Pelksimi, et meid võidas jälki kinni panda. Sääne vikurvänt oll’ Kikka Juuli.

Riitsaarõ Laine

UMA Leht