Suvõülikuul om inämb-vähämb sama vana, ku om üts viil nuur, a joba elokogõmust saanu võro juuriga inemine. Sääne, kiä mõist võro kiilt ja om võro eloviie seen üles kasunu (hariligult vanaimä-vanaesä vai kiäki tõnõ umbõlõ armsa inemine om tuu põhjus), a kiä tiiä ei, kas kõnõlda võro kiilt vai ei, kas olla võrokõnõ ka tegodõn vai jääs tuu kõik sinnä helesinidse latsõpõlvõ aigu. Tsoorun oll’ 37. suvõülikuul ja kõrraldajas oll’ võrokõisi noorõmb põlvkund (Saarõ Hipp, Rahmani Elo ja Kuslapuu Kaisa), kiä tiid, et nä omma võrokõsõ, kiä kõnõlõs võro kiilt ja om võro miilt. Sääl ei olõ küsümüstki ja tuud oll’ terve päiv tunda kah.
Ütelt puult om suvõülikuuli vaia uma nuka rahva jaos. Uma kandi inemise omma suur osa kullõjist ja üten märgotajist. Nii oll’ Tsoorun kah. Ku kõrraldaja ni rahvamaja juhataja Puija Krista olli rahva är tervitänü ni Kuslapuu Kaisa rektri avvuraha kaala saanu ja ülikooli valla kuulutanu, kõnõl’ Kauksi Ülle väega põnõvalt Jaigi Juhani eloluust ja loomingust. Ettekandõ lõpun võtt’ sõnna kotusõpäälne kodoluu-uurja Lastingu Peeter ni kõnõl’ hindä ja Nurga Kalle kokko pantust raamatust «Sada aastat Luhametsa küla Võrumaal» (2011), kon Jaigi Juhanist kah pall’o juttu.
Sammamuudu saiva Tsooru inemise üten kõnõlda pia kõigin ettekandin, a eräle Vaaba Janeku esitlüse man, kon oll’ luubi all nii Jaigi ku ka Tsooru ja Sännä kandi kiil. Ütitses välläütlemiskooris kujonu loeng andsõ pääväle hää ja lustilidsõ vungi.
Ummi läbielämiisi ja mõttit taheti jaka Saarõ Hipõ ettekandõ aol kah. Tä kõnõl’ võro keele olokõrrast Nõvvokogo aol. Köütvä oll’ kullõlda Laasi Beti ettekannõt Ugandi muinasmaakunna kagupiiri kotsilõ ja Puksingu Marko juttu savvusannu ülelugõmisõ kotsilõ. Kõik ettekandõ tulõtiva miilde, kuis päämäne om kõgõpäält esi kõkkõ umma tähtsäs ja esierälidses pitä ni hoita. Tuud esierälist om Võromaal külh ja viil.
A ku pää oll’ jobo küländ tüüd saanu, oll’ aig jalulõ kah tegemist anda. Kaisa veet matk läbi Tsooru oll’ hää tempo ja põnõvidõ juttõga, olnut avit’ miilde tulõta Kaisa ristiimä ja Tsooru raamadukogo juhataja Sõmera Ene. Mõttõ saiva puhada ja silmä ilosit Võromaa pilvi kaia ni oll’gi aig kino jaos.
Inne viil, ku Viimse Kullar uma vahtsõ filmi käümä pand’, tekk’ Rahmani Elo timäga väiku intervjuu, miä oll’ ku üts opnu ja tiidmiisiga aokiränigu jutuajamissaadõ õkvaeetrin. Film esi oll’ mõtlõmapandva ja sükäv ni kaejil oll’ pall’o küsümüisi autorilõ, kiä arvada piät seost hääst filmist viil pall’o kõnõlõma.
Ku nüüt oll’ tunnõ, et seo päiv kuiki inämb parõmbas minnä ei saa, sõs sai külh. Oll’ aig muusiga jaos. Esä-tütre-duo ehk Rahmani Jan ja Elo kõlas väega häste kokko ja om tõtõstõ pai kõrvulõ, hengele ja süämele. Jani laul «Määne om seo maa», miä om nigu võro elo tunnislaulus kujono, kõlasi Kaisa klavõrisaatõn ni Elo ja Jani lauldõn võimsahe ja ka hallusmagusalõ. Sammamuudu jäi kõrvu helämä Kaisa «Tsooru valss» – muusigapala, miä ilma sõnnulda kõnõlas nii pall’o ja om kuiki nii uma, nii võro. Kõik kontsõrt oll’ väega illos ni kuiki kistumalda häste passõ lõpõtusõs pääväle, miä om mõtõld võrokõisilõ ja võro kultuuri sõprulõ.
Suvõülikuuli omgi lisas tuu kandi inemiisile väega vaia kõigilõ tõisilõ võrokõisilõ, kiä iks ja iks tegevä priis uma päävä, et sõita elo iist pallõldõn ja roolist kimmäle kinni hoitõn Võromaa käänüliidsi teie pääl ja paksõ mõtsu vaihõl üles-alla ja üles-alla, et jõuda peräle sinnä, kon omma uma inemise ja kon kõnõldas uman keelen umast olõmisõst ja kombist. Kutsumi tuud sõs kultuuris, a tuu om mi elo, nii, ku iks om tan eletü. Tuu om egäl puul ja kõgõn – naljun, midä umavaihõl kõnõldas, lämmän vastavõtun ilosan puhtan ja kunstiga kaunistõdun tarõn, hään supin ja õkva küdsetün ubinakoogin, midä maja pernaanõ naaratusõga vallalõ lõikas ja vällä pakk, ilolidsõn jutuajamisõn kavva kuun olnu paari vaihõl, käsilde tettün võro lippõga lavvailostusõn, tõisi perräuutmisõn, et õks kuun minnä, ja vaikusõn, minka avvustõdas esinejät, ummamuudu olõmisõn, mille üle tulõ tõtõst uhkust tunda.
Võrokõnõ om iks võrokõnõ, eski ku muial eläs, tuu om inemise heng ja veretuks ja elämise viis. Om umbõlõ hää, et om olõman Kaika suvõülikuul, miä tulõtas miilde, ku hää om olla võrokõnõ ka tegemiisin, ja and kimmüst ja julgust nii ollaki.
Nagla Triin, suvõülikoolist ossavõtja
Matka alostus Tsooru rahvamaja iin. Edeplaanin rektri Kuslapuu Kaisa, loo autor Nagla Triin om kuraltpuult edimäne. Rahmani Jani pilt
Rektri Kuslapuu Kaisa:
Suvõülikuulõ om vaia – midä rohkõmb võimaluisi om väikul kultuurikildal kokko tulla, toda parõmb. Ma jäie väega rahulõ, ettekandõ olliva huvitava ja tegüsi arotõlõminõ. Oll’ hää ja sõbralinõ õhkkund ja parasjago rahvast – kirja pand’ hinnäst 77 ossavõtjat. Võro seldsi puulsõ pääkõrraldaja olli mõtõlnu kõik as’a väega häste läbi ja määndsidki häti es olõ. Ka Puija Krista ja Sõmera Ene aviti Tsooru rahvamaja puult väega pall’o, et seo päiv saanu kõrda minnä. Esieräline om tunda tuud silmäga nägemäldä köüdüst uma kandi inemiisiga, esiki ku näid tunnõ-i – nal’ategemine ja kimmäs võro suhtuminõ ommava tävveste olõman.
