Liina veeren, agulin, om hää ellä. Tan om ümbretsõõri viil peris elo. Terve suvi, ku akõn oll’ vallalõ, heräti kellä asõmõl minnu kats kikast, ja õks üten päävä nõsõmisõga. Keväjä poolõ es olõ näid kuulda, laulutsirkõ koorist nimä üle es võta.

Ku minevä aastak kirgse õnnõ ületii kikas, sõs vahtsõl aastal om Rosma poolõ tekkünü viil üts. Ületii kikkast ei olõ laulumiist saanu, helü timäl väega ei kanna, a kuulda om, et kanakari om rahul. Kaagutasõ kavva ja kõvva, arvada õks as’a iist.

A tuu tõõnõ kikas om kõva laulumiis. Timä kirg kõvva, kavva ja himoga, helü kand kavvõdõ. Eski Pulga Jaani kikka Võromaal jääse timäle alla.

Kikas kirgmädä ei saa. Ma es saa seo suvi pindseldämäldä. Tarõ oll’ täüs tärpentiini ja õlivärmi hõngu, rõiva ja käe värmidse, es taha ma süvvä, es juvva. Päivi viisi, suurõ himoga ja kõgõst süämest pindseldi. Värmi sai valõtus sügäväle hindä sisse käkidü tundmisõ. Esi panni kah immes, kost ja kuis tuu lõpus kõik vällä pässi. Pia 30 vanna kapsta- ja jahupütü lauda saiva vahtsõ kuvvõ.

Vana, aohambist jüredü, jämme, kõvõra ja viledsä pütülavva olli mu meelest ku vahtsõst sündünü. A või olla om kinähüs õnnõ kaeja silmin? Tiiä ei.

Kae, niimuudu sõs vasta põimukuu pümmet üüd ma kah kirgse.

Kürsa Ere