Üleminevä puulpäävä olli Saru vahtsõdõ rahvaaita oodõdu kõik, kiä kodukandi suurõmbõist mõtsaeläjeist enämb teedä tahtva. Saadi teedä, et pääle kähripini, kiä aian kõik marja ja maha sadanu ubina nahka pand, ku esi hoolõn ei olõ, mägra, kiä vehmaussõ otsin muru üles künd, ja üüse tarõ pääl kolistava nugisõ om mi mõtsun peris suuri sõrakandjõid ja kiskjõid kah, ja mitte vähä.
Reinu hendä edimene jahimälestüs ollõv nii tsillukõsõ poiskõsõ aost, et taa esi mäletäs tuud enämb vanõmbõidõ ildatsõmba jutu järgi. Esä ollõv tä ütskõrd õdagu pümmega mõtstsiku passma üten võttunu ja jättünü nurmõ viirde haina sisse istma. A juhtu nii, et tsiakari püürd’ hennest tõsõlõ poolõ, ku mehe uuta mõistsõ, ja juusk’ latsõst mõnõ meetri kaugusõlt müüdä. «Esä oll’ vääga hiitünü, mea olõs juhtuda võinu,» kõnõl’ Rein ja tulõt’ miilde, et nigu kodutsiga, süü ka mõtssiga kõkõ, mea kätte saa. Ku karja tii pääle jääs ette kitsõtallõkõnõ, kiä viil nii hõel, et õigõdõ pistügi ei püüsü, sis järgi taast medägi ei jää.
Ja karduliviirguisi omanigu saije teedä, et näide kallist kraami himustasõ tsia enämb keväjelt, ku söögilaud nail tühjemb. Sügüselt käüdäs «kardulitalgul» müüdäminnen ja võedas veidü, nigu salatis kimmämbä söögi pääle.
Muiduki om viil nuid, kiä mäletäse, et kanaors es või laudan tsiasulu kotsil olla, selle et tsiga süü hää meelega ka kannu, ku kätte saa. Aga Rein ja kõik jahimehe peava lepmä tuuga, et mõtsaeläjeide lihast kotun enämb kuigi häste ja kuigi pall’u süvvä ei tetä. Ei olõ jo ka kuigi pall’u laudaeläjeid, kedä söögis tapõtas. Lihatükü, miist süvvä tetäs, tulõva enämbüisi poodist. Ka mitund sorti vorstilipsu ja -kangi põdra- ja mõtstsialihast, medä saalin suuri kandmikõga rahva hulgan ringi saadõti, olli vabrikust peri.
Selges sai tuugi, et olkõ külh, et põtru ja hirvi tuu, kiä suurõn mõtsan ei käü, nätä ei saa, omma naa meil olõman, niisama nigu ilvese, soe ja kahru.
Uusi Innar, kiä uma pilli ja auhinna nätä tõi, om nii vääga kauõn ku kodukandin jo aastõid tuntu miis. Jahipeibutus vai mi keeli eläjeide meelütämine om tegelikult spordiala. Tuuga om nuur miis jo aastõid tegelnü, võistluisilt pall’u auhindu toonu ja esiki Euroopa meistris tullu. Kõgõ uhkõmb nummõr taa ala manh omgi hirvõpulli ullitamine. Nuid esivärki helüsid, mea on kavval tetä peris noorõ, vähä targõmba ja karja pääliku, vana pulli henne poolõ meelütämises, oll’ peris huvitav ja ka vast veidü hirmudu kullõlda.
Võrumaal ei jää nall’alt ütski kokkusaamine söögildä. Lõunõ oll’ tett sokulihast ja pääkokk oll’ jahimiis Rein.
Nõlvaku Kaie
