Ku jäie pinsi pääle, lätsi tüüle Tarto puukooli kasvoaida. Olli nii-üteldä huuaotüüline, keväjäst kooni sügüseni vällä. Es olõki viil säänest tüüd tennü, nii hääd ja rahulist. Kiäki es süü närve. Ülemb olle kah moos’ka ja kõgõ naarulinõ.

Tüü oll’ mõtsakasvõ (kuus, petäi, kõiv, lepp) koolitaminõ. Tuu sõna «koolitaminõ» tähend’ kasvõ iist hoolitsõmist näide kasumisõ algusõst kooni vällävidämiseni. Kõgõpäält külveti massinaga siimne kassettehe ja perän veeti traktoriga alussidõ pääl kasvomajja kasuma. Mi es vala ja es panõ väetüst, tuujaos olli eräle inemise.

Ku kasvo üles tulli, pidimi nä är harvõndama, nii et ekkä kassetti jäi õnnõ üts kasv. Ku puukõsõ jo vähä suurõmbas kasvi, tulli haina kassettest vällä tõmmada. Kõgõ rohkõmb oll’ turba sehen paiuvõsokõisi.

Ku tetti järgmäne külbmine, veeti eelmädse kassetikasti kasvomajast alossidõ pääl vällä platsi pääle. Sis tull’ näid välän kitsku, olkõ ilm määne taht.

Kõgõ hullõmb ollegi suvõl kuumaga kasvomajan kitskminõ, ku kraad nõssi jo üle 40. A välän olli viil lisas egäsugudsõ sitiga, kiholasõ ja parmu, kes mi ihho mõnuga maidsiva. Vai sis sattõ vihma kaala.

Sügüse poolõ tulli suurõmba kasvo väläst kassettest jao perrä transpordikastõ sisse nõsta, mis sis autoga Eestit pite lakja veeti. Osa panti karjäärehe, osa mõtsa kasuma.

Tuu oll’ rassõ tüü. Noid kassette ja kastõ andsõ iks nõsta. Päält tuu tulli viil praak-kasvo üten tarvitõdu ja likõs valõdu turbaga pangõga korgõhe konteinerihe är valla.

Nuu vähämbä kasvo, mis sügüse viil kasvomajan kasvi, tulli suurõmbidõ kassette sisse ümbre istuta, är vahata ja perän kottõ sisse talvõ üle elämä panda. Vahatõdi tuuperäst, et roti talvõl kasvõ är es jüränü.

Saimi kõik umavaihõl häste läbi. Kiäki kellegi pääle kadõ es olõ, selle et oll’ tükütüü. Niipall’o, ku teit, sait palka kah.

Kokkovõtõ

Kõiki naid tüükotussit olõ ma pidänü suurõ pühändümisega ja kõik tüü omma mullõ miildünü, alostõn sanitaari- ja lõpõtõn kasvoaiatüüga. Ei saa üteldä, et üts tüü olõssi tõsõst parõmb. Egä tüü om ummamuudu. A ku näid kõiki kokko võtta ja kõrvuisi kaia, sis kõgõ rassõmb oll’ iks haigõmaja-tüü, mis oll’ täüs uutmalda olokõrdo ja kakkõmalda pingõt.

Urmi Aili

Kasvoaiatüülise puhkamisõminot. Edeplaani pääl jutu autor Urmi Aili. Pilt Urmi Aili kogost

Pensionär Urmi Aili kirotas, et läbi terve elo om tedä saatnu tüü. Kül tull’ varahadsõn latsõpõlvõn aiavillä
kitsku ja lehmi kar’ata, kolhoosi­põllu pääl kõblada ja kar’alauda man hainu küünü aia.
A tan om juttu noist suurõpõlvõ ammõtiist, midä tä om opnu vai kon tüütänü.