Tüüti päält 30 aasta tehnikumi raamadukogon. Et niisama istu olnu ikäv, sis ma koi kõgõ. Koolilatsõ opsõva kah mu kõrvalt kudamist ja kirju, hallõmbilõ poiskõisilõ anni niisama suusasukkõ ja -mütse.
A et ma sai tüü aol midägi hindä jaos tetä, tõi sääne asi kadõhust kah. Ütskõrd, ku saisi küläpoodin korvijärekõrran, sälän vahtsõnõ pia maani kamps, naas’ üts mutt mu iin kommõntiirmä: «Mille tä piät külh kõik aig kudama?»
Küsse muti käest, kas tä taht mustrit saia, et hindäle säänesama kuta. Tuu ütel’ vasta, et ei taha, täl käe haigõ. Ja küsse mu käest viil üle: «Ma olõ õks mõtõlnu ja tõõsõ kah küsüse, et mille sa kõgõ kuat.» Tuupääle es mõistaki midägi kosta, a sis tull’ hää mõtõ. Ütli: «Tohtrõ kässe!» Mutikõsõl heräsi huvi: «Määne tohtrõ?» «Ullitohtrõ,» oll’ mul vastus varnast võtta.
Tuupääle püürdse mutt ümbre ja jäi vakka. Ku tä mõnikõrd ildampa mullõ pargi vahel vasta kõndma trehväs’, pagõsi tä kipõstõ üle tii.
Raudkatsi Ene
