Võrokeelitside raamatidõ ilm om jäl tsipakõsõ rikkambas saanu: vällä om tulnu mälehtüisi- ja mõtõluisiraamat «Kullanõ kodo». Reimann-Otsaru Nele om umma vahtsõlõ raamatulõ kokko säädnü uma imä Reimanni Meeta (1921–2008) mälehtüsjutu, raamadu tõõsõn poolõn märgotas Nele ummist tädidest, vanaimäst ja imäst.

Mälehtüisi või kirja panda mitund muudu. Sagõhõhe om nii, et kirjapandja kõnõlõs ummist sugulaisist ja tutvist, kiä omma timä hindä jaos hulga tähtsämbä ja tutvamba ku lugõja jaos. Pääle tuu om egä kirotaja man tähtsä kiräniguand, mõistminõ sõnno ilosalõ ritta säädi ja arvosaaminõ, miä om tuu, miä laembat lugõjahulka pututas. Seo raamat om kirja pantu kiräniguanniga ja and tuuga mälehtüisijuttõlõ laemba tähendüse. Nii saami taast raamatust pildi aost, päämidselt vanast Eesti aost, ja väiku sissekaehusõ ka inemise sisse, kiä eläs maal, ots tüüd ja armastust, om esi hädän ja pakk hädäliidsile päävarjo.

Reimanni Meeta naas’ ummi latsõpõlvõpildikeisi kirja pandma tiidmisega, et timä silmä taad raamatut ei näe. Es näeki. Osa jutõst om Nele ümbre kirotanu imä märkmide, osa lintivõetu jutustusõ perrä. Latsõpõlvõpildikese lõpõsõ pensionilõ jäänü eloaigsõ koolioppaja kommõntaariga, kon om veidükese moraalilugõmisõ mekki man. Ku ma pidänü minkagi kallal taa raamadu man norima, sis nuu moraalilugõmisõ olõ-i peris mu maigu perrä. A kimmäle om hulga noid, kink usku ja tiidmiisi-arvamiisi säändse kokkovõttõ kinnitäse.

Ku mõtõlda tsipakõsõ ao pääle, ku raamatulõ kirjapant juhtumisõ omma olnu, lätt pilt laembas. Omma olnu sõa, om tulõman sõda, aoluust või sinnä viil mano panda majanduskriisi ja kõik säändse. Ja kõgõ tuu seen kasusõ inemise üles, latsõst saa nuur inemine, kiä piät umma ello elämä ja ello ilman edesi kandma. Nuu inemise, kinkast raamatun juttu, omma täämbädsen mõistõn Võromaa perimüse kandja, näil omma uma uskmisõ, tiidmise ja mõistmisõ, midä põlvõst põlvõ edesi antu. Määnegi jago taast raamatust om mi kandi perimüsligu maaelo kaasi vaihõlõ kinnitämine (nigu oll’ suurõlt jaolt Nele mineväne raamat «Vanaimä pääsokõsõ»), a suur jago om iks midägi muud, midä ma järgmädsen lõigun tsipa seletä proovi.

Egä inemine luu raamadu lugõmisõga hindä pää sisse määndsegi pildi ja nuu pildi ei olõ esi lugõjil ilmangi samasugudsõ. Mu jaos naas’ taa raamadu man tüüle «film» elo tegünemisest ja edesiminekist taa ilma pääl. Raamat pruuv mu jaos seletä ütte tükükeist mõistatusõst, mink uurmisõga tegelese luudustiidläse, filosoofi, usuinemise ja viil hulga muud rahvast. Kiränigu andva uma kõtutundõga sinnä mõistatusõ seletämise pilti uma tükükese mano. Mu jaos ots seo raamat võrokõsõ, laembalõ inemise elojõvvo lätet, elotungi. Ja pututas riivamiisi armastusõ pommi muudu väke kah, miä või tuvva õnnõ, a või viiä ka hukatustõ.

Rahmani Jan