Vanaimä Marin olõssi nigu ümbre tettü. Ei sõnnagi kapstaloomõst, ei peedipindreide kitskmisest, ei porknõidõ harvõndamisõst. Tuu paistus jo kavvõndõlõ, et täämbä omma täl tõsõ tuuri pääl!
«Matu! Matukõnõ! Otsi mullõ kilumannõrg vällä! Ja hindäle võta tuu sangaga kruus üten!»
Matu mõtõ ja miil olõssi nigu taivadõ nõsõnu. Umõtõgi üts hummuk, mis hääd tõotas!
«Vanaimä, kas mi lähämi iij viirde sitikeid ja hõrakmarju korjama,» taht Matu kimmäle viil kinnitüst saia. Saigi. Vanaimä Marin lubasi seokõrd esiki väidse Matul mähki jaos üten võtta. Manits ennegi, et vanaesä tuutsi ei tohe puttu! Ja lepä mähkä ei tohe kah süvvä, sis ommava käe, nägu ja rõiva perän pruuni pargiga kuun.
«Vanaimä! Viimäte saami puhmistikun Hüdsihanda kah nätä,» tulõ Matulõ üts ammuskinõ lugu miilde.
«Hüdsihand? Kiä tuu om?…Ei halgatu põraaigu miildegi.»
«Elläi! Noh, kellest sa mullõ kõnõlit. Tä pedi olõma hüdsimust, sälg pedi lagja olõma nigu lapju. Ja hand peenükene nigu piitsavars, küüdse pikä, et veevä puu otsa kah ku vaia.»
«Ma… kõnõli… Hüdsihannast? Mitte ei tulõ ette.»
«Vanaimä, sa vast võlssõt tuukõrd mullõ, sa mõtlit tuu eläje esi vällä, a sis unõtit är, et nimigi ei tulõ inämp miilde…»
Paiustik joba paistus. «Kae sa, pojakõnõ, paiu latvu kah, mõnikõrd võiva hüürläse sinnä pesä olla tennü! Ja liiva seen võiva olla verevä kusiraudsiku…» Tuu manitsusjutuga päses vanaimä Marin vällämõtõldust mustast eläjest ja hõrakmarju ku sitikeid sigines mannõrgudõ rohkõmbki, ku arvati.
«Jummal avita!» kostus võsa räginä sekkä. Matu taipas, et medägi om perve pääl puhmistikun vanaimä Mariniga halvastõ. No omgi. Marin om sällüle, kilumannõrg om kummalõ ja silmänukast näge Matu suurt musta eläjet, kes, tsollin takan, musta võrõndikku kargas.
Tagasi kodutii pääl jääs vanaimä kõrras saisma ja ütles sõna, mis Matul miilde jääse: «Hüdsihand hiidüt’ minnu.»
Vanaimä Marin ja Matu jõudsõva kodu, ku pikne lahas’ edimädse paugu. Ja sis põrut’ viil ja viil ütstõsõ järge. Säänäst pikset ja vihmasatu ei mäleta sääl kandin kiäki aastakümnid.
Hummogu käü velskri Marina man ja kõlistas kipõstõ verevä risti vällä. Kolm valgõn kitlin arsti ütlivä ku ütest suust: «Olõs timäl aastid vähämb, a katõpuulnõ kopsupalanik ei jätä… luutuisi. Kasvai saarma hiidütämisest om küländ…»
Keriguopõtajal tull’ vanaimä Marini ärsaatmisõ jutlusõn putas ette. Matu saisõ leinajäide iinrivin ja ku jumalamiis küsse, minkperäst üts elu katski läts’, ütel’ Matu: «Hüdsihand hiidüt’.»
Matu põski müüdä juusknu silmävesi võissi meilegi üteldä: võlssmist ei tulõ alasi halvas panda ja alasi ei olõ nii kah, nigu vilusohvi ütlese, et võlssminõ risustas tsivilisatsiooni. Om hädävõlssmist. Tuu kõrval om viil üts võimalus: ausa võlssminõ. Tuugi om mõnikõrd illus ja and inemiisi elulõ murõligu taiva all mõtõt ja elämise luutust.
Silla Ants
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
