Võro instituudi 2024. aastagal vällä kuulutõdu võrokeelidse romaani võistlusõ võitsõ Reimanni-Otsaru Nele romaaniga «Samblõ ja Rahutu Vaimu lugu», miä köüt kokko perre- ja aoluu.
Võistlusõlõ saadõti tähtaos, imäkeelepääväs 14. urbõkuul 2025, kokko säidse käsikirjä: neli näist romaani ja kolm lühkü romaani. Käsikirju lugi hindajidõ kogo, kon olli kiränik Kauksi Ülle, kiränik ja tõlkja Contra ja võro kirändüse uurja Allasõ Tiia. Kittüst jakku hindajil kõigi käsikirju luujilõ, a pääle võidutüü nõst’ kogo eräle ette Pulga Joeli käsikirä «Juurilda puukõnõ». Lühkü romaani astmõn tunnistõdi kõgõ parõmbas Laanõ Triinu käsikiri «Ku üts sannapäiv».
«Oll’ maru hääd sõnna ja kirändüsmeisterlikkust, hääd aotundmist ja ütiskundlikku raputust kah,» ütel’ Kauksi Ülle võistlusõ kokkovõttõs.
Allasõ Tiia jagi mõtõt, kuis tä sai käsikirju lukõn kinnitüst Kaplinski Jaani umaaolidsõlõ ütlemisele, et kiil kand mällo.
Nigu võistlusõ vällähõikamisõ man lubatu, avitas Võro instituut võidutüü «Samblõ ja Rahutu Vaimu lugu» luujal vällä anda. Ettevõtmist tugõ ka Eesti Kultuurkapital.
UL
Võrokeelidse romaaani võistlusõ võidutüü kirotaja Reimanni-Otsaru Nele. Rahmani Elo pilt
Autor Reimanni-Otsaru Nele umast romaanist:
«Romaanil om kolm päätegeläst: nuurmiis ja neio ni Võromaa luudus – Piusa kandi mõtsa ja mäe. Sõahädä ja võõral maal olõgi üle elänü pääliina nuurmiis ku Rahutu Vaim löüd sääl mäki pääl umilõ hingehätile kergendüst. Võromaa neiolõ ku maal üles kasunulõ latskõsõlõ omma nuu kotusõ latsõiäst pääle armsas saanu. Tä kuts esi hinnäst Samblõs – liinakivve pääl ei kannahta kavva olla.
Ei saa mitte kiäki esi valli uma sündümise vai kuulmisõ aigu ja kotust. Ei saa sakõstõ valli tuudki aigu, ku arm süämeh pessä nakkas tegemä. Mu romaani tegeläisi armastusõ aig tulõ kätte õkvalt pääle viimäst sõta – 1945. aastagal. Kuis tuu keerolinõ aig inemiisi ja näide egäpääväst ello mõot’, saa romaanist lähembält lukõ.
Kirotamisõ aigu tull’ miilde üte varahadsõmba ao filmi päälkiri «Need vanad armastuskirjad». Nuurmiis om saatnu umalõ neiolõ 199 kirja, kirävaihtus käve mitu aastakka. Romaani mina-tegeläne löüd nuu kirä peränpoolõ uma latsõpõlvõkodo tarõpäälitsest korstnajala takast kirivä pad’akoti seest. Kirju saaja – mu imä – tahtsõ nuu edimält üte mäeküle sisse matta, a naas’ pelgämä, et mägi kaibõtas ütskõrd üles ja kirä jääse mõtsa ala videlemä. Hää, et tä tuud es tii – hulga aastidõ peräst naatigi sääl kaibma.
Mul olõssi süämest hää miil, ku seost romaanist saanu Luuskatriloogia kolmas raamat. Edimäne, mälehtüisiraamat «Vanaimä pääsokõsõ», kõnõlõs mu hindä latsõaost. Ildaaigu trükükuast tulnu jutukogo «Kullanõ kodo» näütäs taloperre tegemiisi edimädse Eesti Vabariigi aol.»
