Elorikkus
Ma kuuli raadiost, et mi kandih om nättü hoobis tõõsõlt puult maakerrä peri eläjät. Tuu om sääne kassi muudu elläi, nurru lüü sammamuudu, õnnõ om kats miitret pikk.
Vaiõldas külh, kas tuu kõrras nätt elläi oll’ iks puuma vai innembä mi ummi mõtsu ilvessusi. A vaihõpääl om iks põnnõv mõtõlda, kuimuudu nii kavvõst või sääne suur elläi siiä jõuda.
Egäl juhul tunnõt puuma är tuu perrä, et täl omma suu ümbre valgõ karva, nigu tä olõs õkva nüssikust lämmind piimä joonu. Nii et ku mõtsah sinno hirmuga kõtust vallalõ ei võta, saat perrä kaia, mis nägo kassil pääh om. Mi mõtsu elo om jälki rikkambas saanu.
Muda Mari
