Ku lambiidega oll’ üten Märss, võidsõ Minna süä rahulik olla. Esiki üts sõnakuulmalda pärikene tiidse, miä sis saa, ku timä kar’atii veerest lätt naabriide nuuri rungulipäälsit ampsama. Tuu väärtegu, nigu põra üldäs, andsõ mitu aigu pärikese kindsukundin tunda.
Nüit Märssi inämp Minna ja August elämisen es olõ. Sovoosist oll’ tullu kuri kiri, et lambakarja saagu är häötedüs ja nii sündü, et karjapini Märsikene jäi tüüldä…
«Es olõ soeräbäkit vaiagi, uma esi teksevä lambakõisilõ lõpu pääle,» ütli inemise. Säändene lugu oll’ sis Minna lambakarjaga, a Märss anti puhkusõlõ tullu nuuri juhatusõ perrä perepinis katõkümne verstä taadõ, kost susi oll’ talvõl hoovivalvja är veenü. Minna oll’ lambiidõ häötüse üten silmäviiga tühjä lambalauta jätnü. August oll’ Märsi võõridõ manu andmist kõnõlnu mõnikõrd poodi manh, sis ku podõlist viimädse tsilga oll’ rüübänü…
Keväjäne suurvesi nõstsõ sängüst vällä Vaidva, Piitre ja Mustjõõ, ja ijätükke täüs vesi tormas’ üten Koivaga Lätimaa poolõ. Augusti miil läts’ egä kõrd rassõs, ku timä suurtvett kaeman oll’ käünü. Nigu olõs kiäki nõglaga tsusanu ja ülnü: sääl suurõ vii takan eläs nüit ti Märsikene! Sis oll’ August alasi nigu kokku vaonu, ümbre käändnü ja kuigina kumaruisi kodu poolõ tagasi lännü, süä hallõ Märsikese peräst. Viil inämp elu lakja kiskmise peräst. Säidsekümmend aastaaigu tagasi viidi inemiisi vägüsi, nüit pagõsõ esi kotost vällä, läävä suurõ ilma teie pääle hulkma…
Viil es olõ hummoguvalgõ nõsõnu, ku Minna kao manu läts’. Sääl karas’ki üts must karvanõ ja likõ elläi tälle sälgä.
«Marupini!» käve edimäne mõtõ Minna pääst läbi. A tuu pini es purõ, karõl’ ennegi üles ja mugu tiirut’ ümbre jalgu.
«Märsikene… uma pinikene… kost sa tullit… kost sa siiä saiõ,» tundsõ Minna viimäte Märsi är. A Märss oll’ jo poikvõl ussõ vahelt vüürüste, säält küüki juusknu ja Augusti üskä karanu. Märsikese kiil käve mus’utõn üle Augusti kaala ja habõnõidõ.
«Tä om kaalarihma katski kaksanu ja läbi suurvii kodu tullu,» es mõista August muud üldä. Ja mõnõ ao peräst: nüit om jälkinä pere kuun!
Märss pitsit’ pintslide Augusti ja Minna hummogusöögis mõtõldu läbikasunu lihatükü üten kartuliide ja soustiga, kai sis tenuliidsi silmiga mõlõmbilõ otsa, ronisi truubakõsõ pääle vana kaska sisse ja jäi sääl sügävät piniund puhkama.
Mõttõtiidläne Jean-Jaques Rousseau om kirutanu: «Inemise sünnüse siiä ilma vabana, umõtõgi näemi naid egäl puul ahilin olõvat…»
Kas ma mõistassi määnestki tarka nõvvu anda, kuis vabas saia? Üts võimalus om. Ja tuu läts’ Märsil joba kõrda. Kaksakõ ti kah kaalarihm katski ja pandkõ kah kodu poolõ ajama, olku iin suurvesi vai suurmeri…
Silla Ants
