Sulbi miis Štubisõ Urmas käü juustutehassõlõ nõstugi pääle tüüle, a vabal aol tege tä peenükeist puutüüd. Seo kuu saa Võro liinan Vana-Võromaa käsitüükuan nätä timä puuanomidõ näütüst, kohe om vällä säet päält katõsaa treiädü topsikõsõ.

Urmasõst sai puutüümiis joba nõuka-ao lõpun. «Eks taa naas’ tuust pääle, et oll’ vaia tutvilõ kingitüisi sünnüpääväs vai sõbrapääväs,» seletäs miis. «Sis es olõ jo midägi saia, kõik pidi esi tegemä, nii saigi naatus tegemä puuanomit ja -luitsit.»

Ku tulli rassõ ao, 1990. aasta, koondõdi Urmas tüült är ja vapa aigu tekkü hulga. Nii vuhist’ miis kümme aastakka jutti õnnõ puutüüd tetä. «Nätäl teit, nädälivahetusõ kävet möömän, sis jäl nätäl teit, jäl möömän ja nii edesi,» seletäs tä.

«Tuul aol sai puutüüga leibä teenitüs, a nüüt ei jõvva inämb nii pall’o rabõlda,» tunnistas Urmas. No om nii, et mõni nätäl võta-i tä puutüüriistu kättegi, a tõnõkõrd uha telmise pääle hummoguni vällä. Üts põhjus, et puutüüd veidembäs jääs, om tuu, et tä esi om jäänü vanõmbas. Tõnõ asi om, et inemise jõvva-i tsipa kallimbat kodomaist käsitüüd osta, ku samal aol press otav Hiina kraam pääle.

«Mu käest om küsütü, et ku osta kats-kolm tükkü, kas sis saa üte hinnaga. Tuupääle ma ütle, et sis tulõ ostjal kül Hiina kaubamajja minnä!» põrotas Urmas. Laatõ pääl tä inämb möömän ei käü. «Laada ei olõ inämb laada, omma täika. Puutüüd ei ostõta, a saman kõrval saiakõsõ, õlu, leib, suidsuliha – tuud võetas niimuudu, et…» seletäs tä.

No käü asi nii, et Urmas meisterdäs puutüüd niipall’o, ku jõud, ja käsitüüpoodi möövä maaha niipall’o, ku saava. Miis märgotas, et ku tä arvudimüügin kibõdamb käsi olnu, sis võinu ilosat Eesti puutüüd ka vällämaalõ müvvä.

Puust saa kõkkõ tarvilist

Hindä sõnno perrä tege tä puust kõkkõ. «Midä sa ütlet luidsa kotsilõ?» nõud tä. «Luits… – Nojah, a mis tä om, iks tarbõasi.»

Kausi, kahvli, väidse, pannilapju, noidõ kotsilõ ütles Štubis, et noid piässi tetä mõistma egä puutüümiis. Pannilapju ommaki iks kõgõ minevämb kaup. «Nuu iks vaihõpääl kass süü är, hiire käävä kallal,» seletäs miis. «Nuu omma jo õlitõdu – hää maiguga! Luidsa niisama. Pudrunuia, tainarulli – poodi uma ei miildü egä kõrd pernaisilõ.»

Üte puuluitsaga iks tüüd om. Urmas jutustas, kuis tä võtsõ ütskõrd pordsu luidsatoorikit kohegi Setomaa laada pääle üten ja tekk’ sääl tüütarrõ. «Mõni pusisi tunni, mõni kats, mõni visas’ nukka ja ütel’, et ost parõmb valmis luidsa, ei nakka esi tegemä,» naard Urmas.

Lintsaag om täl põhitüüriist, suurõga lõikas suurõst luust vällä ja väikumbaga tege viimistlüse. Matõrjali ehk puu pruuk tä viimätseni är. «Perä lätt võiuväidse pääle,» seletäs miis.

Sort matõrjali küttepuiõ seest vällä

Ku Urmas lätt hindäle küttepuid tegemä, sis tä kaes kõgõ, määndse paku olõs hää puutüü jaos kõrvalõ panda. Tälle miildüs kõrralinõ matõrjal, peris kõvõrigõst tä toorigumatõrjali ei tii. A ku iks väega väkev kõvõrik mõtsan silmä jääs, sis võtt üten ja vii sõbralõ, kiä omgi kõvõrigõ-miis. «Kõvõrik om väega tujokanõ puu,» seletäs Urmas. «Täl om pinge seen, pruukmisõl lätt viil kõvõrambas. A ku lövvä õkva mõnõ kulbi kujoga puutükü, sis tuust või kulbi tetä külh.»

Urmassõl om laoruumin matõrjali nii kümne aasta varu. Tä tiid, et saa-i niimuudu, et tuut mõtsast puu ja nakkat kõrraga tahvitsõma. Puu om vaia lõigada õigõl aol ja midä kavvõmb tä sais ja kuios, toda parõmb.

Käsitüünäütüsel Vana-Võromaa käsitüüesindüsen ommaki välän timä tüü, miä tettü saisnust kõopuust. «Ma ütle, et kõiv lätt hapus – tulõ luuduslinõ mustri sisse,» seletäs tä. «Seo om tselluloosisiin, miä süü tselluluusi ja jätt vägevä mustri. Väega kavva ei või kõol kah saista laskõ, nakkas pudõnõma, a õigõl aol saat taast väega ilosa mustri kätte.»

Päält Urmasõ näütüse saa käsitüüesindüsen nätä viil muudki käsitüüd, midä mikandi käsitüümeistre omma valmis tennü. Vana-Võromaa käsitüüesindüse uss om vallalõ iispääväst riidini kellä 10–15. Kotus om Keskliina kooli hoovi pääl Vabaduse uulits 12/2 Võrol.

Rahmani Jan

Puutüümiis Štubisõ Urmas uman tüükuan. Rahmani Elo pilt