Hää inemise!
Ma olõ noorõkõnõ tähetiidüseraamat ja pallõ teid appi. Mu elu um suurõn ohun. Ma tulli trükükuast vällä katõ aasta iist. Prõlla olõ ma pikäle üten raamadukogun riiuli takan. Siin um tolmunõ ja pümme. Mu mitmõ lehe umma valusalõ katõkõrra. Mul um halv olla ja mul um hirm surma iin.
Nätäl tagasi haard’ raamadukoguhoitja taa riiuli päält suurõ üsätävve tiidüsekirjändüst, et kanda kõik raamadukogust maaha ja visada edimelt ussõ taadõ pappkasti, aga peränpoolõ saata joonõlt paprõtsäpendäjä kätte. Ma pässi tiä sõrmi vahjõlt vallalõ ja sattõ siiä pudsudõ keskele. Raamadukoguhoitja karmanitelefon kõlisi ja tel es olõ aigu minnu siist vällä õngitsa. Päält pikkä jutuajamist es tulõ ma telle inämb miilde.
Ma piä olõma väega vakka, ei tohe tsihata ega köhhi, muidu löüdäs minnu üles ja mu elu või kipõstõ otsa saia. Prõlla um raamadukogudõn sääne säädüs, et raamatu, midä ei olõ mitu kuud loetu, tulõ vahtside teosside iist är aia. Mul um esiki häste lännü: minnu lugi edimidsel eluaastal mitu inemist ja tõsõl aastal, ku lugõja kaiõ must joba müüdä vahtsõmbide raamatide poolõ, sai ma õks viil rahuliste ellä. Või-olla tuuperäst, et raamadukogu direktri um mu luuja kaugõ sugulanõ.
Hää inemise, ma olõ tiidüseraamatist siin raamadukogun viimäne. Mu seldsilise umma kõik joba maaha kannõtu ja är viidü. Musugumaidsi teossid siiä inämb ei ostõta, selle et sääne tarkust täüs kirjändüs, kohe mi kuulumi, ei olõ prõlla raamadukogudõn moodun. Nädäli joosul, ku ma olõ siin tolmu seen paossin ollu, käve küll üts lugõja minnu küsümän, aga parajalõ tüün olõja raamadukoguhoitja es tiiä, et ma siin riiuli takan vaivlõ. Tiä ütel’ küsüjäle, et raamadukogudõst ei saa inämb raamatid, midä lugõja harva lainasõ. Raamatu pidävät kõik aig üte tahtja käest tõsõ kätte lindama, ei tohe riiuli pääl videlemisega ruumi kinni hoita. Väärt raamat ollõv õnnõ sääne, mille takan vähämbält kümme inemist järjekõrran uutva. Minnu soovitadi otsi pääliina kõgõ suurõmbast raamadukogust. Sääl olõvat alalõ kõik trükütüü.
Toolõ, kiä mukka kokku saia suuvsõ, selletädi, et lugõja tahtva väega noid raamatid, miä pajatasõ mõrdsukist ja rüüvliist, aga ka vällämaa printsessest ja presidendest. Lugõja uutva trükütöid, miä oppasõ, kuis kipõstõ rikkas saia ja igäväste noorõs jäiä. Häste kõlbasõ teossõ, kon ilusa armu asõmõlõ ruttu vihkamine tulõ ja miis nakkas petmä naist ja naanõ miist nink kon kõigil tegeläisil määnegi jälle salaus henge pääl. Noorõ küsüvät kõgõpäält inglüsekeelitsid romaanõ. Imäkiilt peetävät prostas.
Hää inemise, mu kõrvalriiuli päält viidi paari nädäli iist minemä hulga Nobõli avvuhinna saanuide kirjänige teossid. Õks tuuperäst, et neid vähä loeti ja raamadukogun um suur ruumipuudus. Mullõ olli niä targa rahuligu seldsilise. Ma jäti näidega hüväste suurt kurvastust tundõn. Asõmõlõ säeti vahtsõ kuritüüromaani «Koolnu raamadupoodin», «Kuis tappa umma peret» ja «Mõrdsugatüü kuuvalgusõn». Mul nakas’ sääntsid päälkirju näten peris hirm, et äkkä noidõ raamatide kurja tegeläse saava üüse eläväs ja tulõva minnu ka käkistämä vai väidsega tsuskama.
Ma tiiä, et Nobõli laurõaate teossin, miä minemä viidi, lövvüs ka tagaajamist ja tapõlust, kuritüüd ja karistust, aga mooduliidsi mõrdsugaraamatidega kõrvu sääden um noidõn verd ja koolnuid õks hulga vähämb. Pääleki umma nuu raamatu keerulidse sõnasäädmisega ja filosoofiliidsi mõttid täüs. Pall’u seoilmaaolidse lugõja arvasõ säändse kirjändüse aost lännüs, mille vasta um koguniste häpe huvvi tunda.
Hää inemise, mõnõ päävä peräst tulõ raamadukogun suur puhastusõpäiv. Sõs nakatas ka siist riiuli takast tolmu pühkmä ja minnu nõstõtas üles. Ma nii väega pelgä, et mu elu saa päält tuud otsa. Minnu visatas või-olla siiäsamma raamadukogu kõrvalõ konteinerile, kost vii tii õkva paprõtsäpendäjä manu. Kuna ma näe puhas ja illus vällä, sõs võidas must ka määnegi müübliehe tetä. Iilä oll’ raamadukogu rahvast täüs. Nii täüsiälidse ku latsõ voltse maahakannõtuist raamatist egäsugutsid asjakõisi, miä arvati kõlbavat raamaduriiulide ehtmises: kohvikannõ ja -tasse, aga ka kassipoigõ, tsiku ja lambid.
Mul oll’ väega hallõ, et tuu jaos lahuti puhtid nink kinäsid romaane ja luulõkogusid, aga ka sõna-, aoluu- ja tiidüseraamatid. Piskmõ joosi mu silmist, ku «Kalõvipojast» volditi võimsa viomassin. «Eesti rahva ennemuistitsid juttõ» mõtõldi muuta kaalkiräkus, aga aig sai otsa, jäeti tõsõs kõrras.
Ma sukugi ei taha paprõkasti minnä, ei ka tuud, et must tettäsi järgmidsel voltmiseõdakul tsäikruus vai põrsas vai pini. Ma igädse viil tsipakõnõgi aigu raamatuna ellä.
Mu edimidsel eluaastal lugi minnu herksä poiskõnõ, kiä põimukuu selgel üül käve silmämän, kuis taivan Kuut ja Rihä helkäse. Ma näi tedä ildaaigu unõn. Tiä tull’ mu manu katõ sõbraga, kiä kah tahtsõ mu käest ilmaruumi kotsilõ tiidmiisi saia. Ku minnu ellu jäetas, sõs või-olla saa ma näidega ka ilmuisi kokku.
Hää inemise, ma pallõ, et ti veesi mu siist riiuli takast tolmu seest kipõstõ kohegi sääntsele kotussõlõ, kon musugumaidsi raamatid viil loetas ja avvustadas. Ma ei tiiä teile umma aadrõssi teedüstä, aga kaegõ üle kõik raamadukogu, sõs lövväti üles nii mu ku tõsõ põlõtu teossõ, kiä kah edesi ellä tahtva.
Häniläne,
kiränik
