Mu miis om tõpratohtrõ. A ma tüüti pundin, kon olli õnnõ naasõ.
Üts tüüseldsiline oll’ kipõstõ abielonaasõs saanu. Tuu käve nii, et üts kirurg oll’ saanu Mehhikolõ tüüle, a nõudminõ oll’, et tä ei tohe vallalinõ olla. Kutsõ sis kirurg ütsigu ilosa ravialodsõ trehvämä ja tegi selges, et tulõ kipõstõ abiello astu.
Naanõ hiilas’ ja kätsät’ meile tüü man, ku häste täl elo lännü om. Pulmapidol istõ tuu arst üleolõva olõmisõga, es viska nall’a, mugu sei ja jõi hoolõga. Mu miis Priidu om vällä koolitõt, tuu naarut’ sis esi naisi. Arotimi ilmaasjo ja Priidu küsse: «Kas tiiäti, mis vaih om eläjä- ja inemisetohtrõl?» Kiäki es tiiä. «Tõpratohtrõ ei saa umma ravialost kossi,» oll’ vastus.
Havvanõ vaikus tull’ üle ruumi maaha.
Raudkatsi Ene
