Uutmada küläline
Seo lugu juhtu üten pall’odõst suurist kortõrmajjost Võrol, kon elli miis uma naasõga. Latsõ olli suurõ ja kotost välän. Miis oll’ tähtsä ammõdikotusõ pääl, naanõ koolioppaja. Oll’ suvi ja naanõ rohkõmb kodonõ. Näil oll’ kokko kõnõld, et lõunasöögi süü miis koton. Tuul pääväl oll’ lõunasüük ammu valmis, a miist es tulõki. Naanõ võtsõ suurõmba kraammisõ ette. Ku tä oll’ jõudnu tüüga kavvõmbalõ, kuulsõ, et kiäki om köögin. Kiä muu ku kallis mehekene! Tä hõigas’, et supp om paan ja kotleti pliidiveere pääl. «Juu kohvi kah! Vahtsõnõ purk saolda kohviga om riiulin,» opas’ tä edesi.
Ku naanõ ütskõrd küüki tull’, nägi tä, et suppi ja kotlette es olõ pututu, a kohvipurk oll’ riiuli päält kaonu. Naanõ imest’, kuis kaasal nii suur rutt oll’, et es jõvva koton eski kohvi juvva. Õdagu jakku imestämist viil. Tull’ vällä, et miist es olõ tuu päiv ülepää Võrol. Tä pidi tüü peräst maalõ ütele kuunolõkilõ sõitma. Tuu uutmada küläline oll’ olnu pätt, kiä sai saagis purgi saolda kohvi, mille kortõriumanik tälle lahkõlt kätte juhat’.
