Tossu Tilda pajatus

Päämõsu

 
1957. aastaga sügüse tull’ Võro keskkuuli vahtsõnõ tütärlats. Timäl olli hiussõ väega tsäron. Mõnõ kutsi tedä tuuperäst Neegritütrikus.

Koolil oll’ nuur direktri Reimani Ilmar, kedä jälki kutsuti hõigunimega Moraali Verstä­post. Timä oll’ tennü oppajilõ kuunolõki, kon manitsõnu, et kõrd lätt käest är. Oppaja olli saanu kõrraligu päämõsu: tütrigu nägevät vällä nigu paaba, värvvät kulmõ ja tegevät elektri­lokkõ. Reiman oll’ andnu oppajilõ käsü, et keskkoolitütrigu hinnäst puhtas ja kõrda tennü, et säänest kõrralagõhust es olnu.

Tull’ inglüse keele tunn, midä and’ oppaja, kedä opilasõ kutsi nimega Bookslady. Tunni alos­tusõn kai oppaja üle klassi, kutsõ tsäropääga tütrigu ette ja andsõ käsü: «Minke koridori lõppu, kon omma kraani, ja mõskõ uma elektriloki pääst!» Tütärlats olõs nigu midägi üteldä tahtnu, a oppaja kuri nägo ai protestimõttõ pääst ja tä läts’ pääd mõskma.

Ku tä inne koolitunni lõppu klassi tull’, tsilku pää ja nägo oll’ ikunõ. Läbi iku sutsõ tä üteldä: «Ma ütli õkva, et midägi hääd tuust ei tulõ, ku loomulikkõ lokkõ viiga vällä proovit mõskõ.»

UMA Leht