Letialodsõ kaubandusõ kontroll

 
Eesti Vabariigi sünnüpäävä puhul jaeti silmäpaistvilõ tegeläisile avvohindu: ordeniid ja medäliid. Tuu tõi mullõ miilde üte luu kavvõst Vinne aost.

Sis oll’ kah uma avvotasodõ andmisõ kõrd. Tunnustuisi jaeti hulga, egä ammõtkund tahtsõ iks ummi inemiisi tennädä. Päämidselt anti paprõst avvo- ja tenokirju. Mõnikõrd pidi inemise Tal’nadõ avvokirju vasta võtma minemä, a mõnikõrd saadõti avvokirä ka Võrolõ ja tetti pidulinõ avalik kätteandminõ.

Ütel keväjädsel pääväl oll’gi parteikomitee rajooninõvvokogo välläsõiduistung Väimelän. Avvokirju rahvakontrolli aktivistele olli kätte andma tulnu parteikomitee sekretär ja rahvakontrollikomitee esindäjä. Ma olli saalin ku aokiränik, et lehte luku kirota.

Tuukõrd anti üle viis vai kuus avvokirjä, egä avvokiräsaaja sai ka pundikõsõ lille. Perämädse avvokirä sai üts väega väikut kasvu miis. Ku tä vällä hõigati, läts’ tä mu toolist müüdä. Ma ei tiiä, kes minno tsusas’, a ütli naabrilõ tassakõistõ: «Timä kontroll letialost kaubandust.» Naabri purtsat’ kõva helüga naarma ja olkõgi et pandsõ suu ruttu kinni, kaiva korgõ külälidse tedä väega pahanulõ.

Naabri hiilse ussõst vällä. Arvada olli ma kah veidükese kahtlusõ all, selle et oll’ jo arvo saia, et määnegi asi pidi tuu naaru vällä kutsma. Pelksi, et minno kutsutas eräle jutulõ ja uuritas, midä sääl naarti. Õnnõs vällä minno es kutsuta, kutsuti hoobis küläliidsile katõtulõ kohvilauda.