Abi, elo ja hoitminõ
Ma kuuli raadiost, et keriguesäle ei miildü, ku kõik inemise saava abiello astu. Ma saa-i arvo, kuimuudu tuu abielo kerkuhe putus, ku laulata ei taha. Päälegi omma meil riik ja kerk ütstõõsõst eräle. Ku kerigupapp taht ummi mõttit vällä üldä, sõs lasku kävvü. A tä ei tohessi tuud tõisilõ pääle pressi.
Iks viil pelätäs, et mis sõs saa, ku latsõl om kats essä vai kats immä. Pääle sõta, ku mehe olli sõah hukka saanu vai vangilaagrihe viidü, kasvati latsi õnnõ naasõ: imä, vanaimä, tsõdsõ ja tädi. Tiidläse ütlese, et latsõl olõ-i tähtsä, kas kotoh om üts, kats vai kolm immä. Latsõlõ om tähtsä, et tedä hoitas ja timäst hoolitas. Kõik mi olõmi nännü «õigit» perrit, koh om esä ja imä ja latsõ, a hoitmist olõ-i. Lasõmi inemiisil armasta.
