Puudumisõ paprõ
Seo lugu juhtu minevä aastasaa keskpaigan. Mu imä oll’ koolitiinjä. Ku lats haigusõ peräst koolist kodo jäi, pidi vanõmb kinnütüspaprõ kirotama. Noid kirotõdi hulga, selle et tuul aol liiku pall’o haiguisi.
Üts kevväi andsõ oppaja imäle suurõ kaustatävve vanno puudumispaprit ja kässe nuu kooliahon är palota. Latsõ, kelle kotsilõ nuu käve, olli joba kooli lõpõtanu. Imä kai, et ei nakka noid kooliahjo viskama ja tõi paprõ meile kodo.
Loimi sõsaraga sis koton kinnütüisi. Inämbüisi olli nuu väega igävä: latsõl kõrv haigõ vai pää valut’. Säändse paprõ es ütle meile midägi. Mõni oll’ kirotanu pikält ja hoobis millestki muust, a nuu es vii kah kohegi. Üts asi naas’ külh silmä: mitmõl latsõvanõmbal es olõ õigõkiri väega hää.
Nii saigi mi tähelepandmisõ papõr, kohe latsõvanõmb oll’ kirotanu, et latsõl om «zitt vetel». Arotimi tuud sõsaraga pikembält. Ma, nõnatark, ütli, et «vetel» tähendäs viikogodõ pääl. A sõsar, kuigi oll’ must tsipa noorõmb, tundsõ ello parõmbalõ. Tä uursõ ja uursõ tuud papõrd ja kostsõ: «Seo latsõvanõmb om saksa tähe selges opnu.»
