Suvi jakkus
Ku põimukuu tõõsõh poolõh olli väega ilosa ilma, kuuli raadiost ütlemist, et väläh om vannonaisisuvi. Tuu om nii võlss, ku viil olla saa. Suvi om suvi, vaihõpääl omma iks lämmämbä ja sõs jälki jahhemba ilma.
A ku kallendri perrä om süküs käeh, edimädse üükülmä omma är olnu ja sõs tulõva halvu ilmu vaihõlõ jäl mõnõ väega ilosa ja lämmä päävä, sõs tuu om vanno naisi suvi. Harilikult om tuu rehekuul, ku üüse om külm ja päivä lämmi.
A kuimuudu omma köüdedü ilm ja vana naasõ? Ei tiiä. Ja kiä om vana? Ku pensioni pääle saa viil päält kuvvõkümne, sõs nika olõ-i inemine vana. Vana inemise piä-i jo tüül käümä. Viimätsel aol kõnõldas kah, et vanõmbit naisi ollõv egäl puul väega pall’o kuulda ja nätä. No mis tetä, ku naisil om elojoudu inämb ku vanõmbil miihil. Eski presidendis saa-i õnnõ tuu iist, et miis olõt. Piät iks arvu kah saama, midä kõnõlõt. Ja ku Ameerikah taht kuvvõkümneaastanõ naanõ presidendis, sõs om tä iks väega nuur. Nii et suvi jakkus.
